Reformide kõhulahtisus

Leo Lippant,      26. jaanuar 2005


Ei lähe päeva mööda, kui valitsus ei tule välja üha uute eksperimentidega. Reformide kõhulahtisus ähvardab muutuda krooniliseks – ridamisi tuleb maksude-hindade tõstmise plaane. Taktika on selline, et kui loopida välja lõputult palju igasuguseid reforme, läheb üldsusel silme eest kirjuks ja valitsusel on hõlpus selle sagina varjus järjekordselt läbi suruda mõni maksu- või hinnareform. Üldsus, ja ajakirjandus sealhulgas, kipub teinekord olulisi probleeme unustama või ignoreerima (muide, Kesknädala kohta seda öelda ei saa).
Koormiste kasvamise vastu soovitatakse rahvale pikemat tööpäeva, lühemat puhkust – küll siis jõutakse need kallinevad hinnad kinni maksta. Huvitav, kas europrogramm ka niisuguseid asju ette näeb?
Rahvas on samuti osaliselt süüdi – ärge andke valimistel oma häält rikkurite parteidele! Igatahes selge on see, et kui valimistel sotsiaalseid parteisid piisavalt ei toetata, siis rahvas jääbki lüpsilehmaks. Vanad staazhikad kapmaad (Rootsi, Prantsusmaa) suudavad riiki arendada sotsiaalses suunas ja häda pole midagi. Meil on aga puruparempoolne vürstiriik, kus rikkurite heaolu on kõige esimene prioriteet. Tuletan meelde, et valimislubadustes hinnatõuse sees ei olnud.
Meie riik tervikuna on vaene – välismaalastele võib ju puru silma ajada ja näidelda rikast riiki, elu on midagi muud. Tallinn ei ole veel kogu Eesti, kuigi imeb ressurssi tervest Eestist.
Kuna järelkasvu ei ole ja juba lähiaastatel hakkavat töökäte puudus kollitama, tulevat kibekähku välistööjõudu sisse hakata tooma. Juba uuritakse, millist rahvast oleks kõige otstarbekam siia tuua. Tähendab, lastetoetus-palk oma ülesannet ei täida.
Sant on pealt vaadata, kuidas noored poliitikud Toompeal oma sarvi maha jooksevad. Igatahes valimispäeval peab seda kindlasti meeles pidama, mis praegu toimub.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)