ASN kutsub diskussioonile meediaomandi reguleerimiseks

27. aprill 2005


Avaliku sõna nõukogu esimees professor Epp Lauk saatis 8. aprillil Eesti parlamendierakondadele ja kultuuriministeeriumile kirja, milles erakondade hiljutist süüdistust Postimehe poliitilises kallutatuses nähakse laiemas kontekstis: Eesti meediapoliitika on olnud ülimalt liberaalne (s.t riiklik reguleerimine on sisuliselt puudunud) ja seetõttu kooskõlas väliskapitali loomuliku sooviga teenida üksnes kasumit.
Kui meie ühiskond tahab, et omanik investeeriks kvaliteeti, tuleb omanikku selleks regulatiivsete mehhanismidega motiveerida. Seni pole selliseid motivatsioonimehhanisme Eestis rakendatud. See on ASNi arvates üks põhjusi, miks poliitikute pöördumine oli kergesti rünnatav.

ASN nendib, et erakondade peasekretäride kiri Schibstedile (15.02) võis olla märguanne, et erakonnad on ehk valmis arutlema selle üle, milline võiks olla eesti meediapoliitika ja kuidas seda kujundada. Selleks korraldab ASN 28. aprillil ajakirjanike liidu büroos diskussiooni, milleks pakkus eelnevalt välja järgmised arutelu teemad:

1. Võimalikud regulatiivsed mehhanismid: omandijärelevalve, väikese meedia- ja tööturu probleemid, isiklike õiguste kaitse praktilised probleemid. Magavate seaduste probleem. Halliki Harro-Loit, Ph D (Tartu Ülikool).

2. Omandisuhted ja ajakirjanduskultuur. Meediakriitika võimalikkus ja võimatus Eestis, Soomes ja Norras. Prof Epp Lauk (Tartu Ülikool).

3. Ajakirjanduse eneseregulatsiooni võimalused ja piirid. Jaanus Noormägi, Tartu Teoloogia Akadeemia eetikakeskuse sekretär.

4. Mõned sümptomaatilised kaasused ASNi praktikast (sõnavabaduse ja ajakirjandusvabaduse erinevus, valeteabe levitamine ja mittevaralise kahju tekitamine).

Arutelu tausta loomiseks esitas ASN veel neli tähelepanekut.
1. Ajakirjandusvabadus ja sõnavabadus ei ole identsed mõisted. Eesti avalikes aruteludes ei tehta tihti nendel mõistetel vahet. Demokraatlike põhiväärtuste hulka kuulub aga eeskätt sõnavabadus. Võib tunduda paradoksaalsena, aga tänapäeval, mil ajakirjandus koondub üha väiksema arvu inimeste kontrolli alla (omandi kontsentratsioon), tuleb sõnavabaduse huvides ajakirjandusvabadust pigem piirata. Eestis pole praegu piisavalt efektiivseid mehhanisme, tagamaks ajakirjanduse võimu ja vastutuse tasakaalu.
Tasakaal puudub ka ühiskonna eri gruppide võimaluses avalikkuse ees meedia vahendusel sõna saada. Nii 1999. kui 2002. aastal Tartu Ülikoolis tehtud uurimused on näidanud, et ligi 65% meie päevalehtede allikatest on poliitikud ja ametnikud.

2. Eesti meediaturu väiksus soodustab kontsentratsiooni: hulk väikesi firmasid ei suudaks tagada tänapäeva nõuetele vastava teabe kvaliteeti ega mitmekesisust, küll aga on see jõukohane suurtele korporatsioonidele. Iseasi, kas nad on sellest huvitatud – eriti väikestele auditooriumi osadele suunitletud nishiväljaannetest, mis ei tooda kasumit. Kuna suured korporatsioonid on majanduslikult vähem haavatavad, on neil siiski põhimõtteliselt võimalik investeerida ka kvaliteeti. Küsimus on aga, mis sunnib neid seda tegema, kui nad juba nagunii turgu valitsevad?
Nn ökoloogilise tasakaalu aspektist ei ole konkurents eestikeelse meedia puhul kuigi efektiivne motivatsioonifaktor.

3. Euroopa sõjajärgne suundumus on, et eetikakoodeksid ja meedianõukogud peaksid tagama lisaks meedia kommertshuvide teenimisele ka avaliku huvi. Samas ei välista eneseregulatsioonisüsteemi olemasolu iseenesest võimalust, et see toimib vaid PR-funktsioonina. Kuni avalikkus suurt meelepaha ei väljenda ning karmi seaduse vastuvõtmise ohtu pole, ei toimi eneseregulatsioonina esitletav süsteem tegeliku kvaliteedikontrollina.

4. „Magava seaduse" üks ilmekamaid näiteid on Eesti reklaamiseadus. Aastaid esitlevad Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna tudengid meedia regulatsiooni kursuse raamides kaasusi, mille puhul võiks tuvastada reklaamiseaduse või muude seaduste (sh näiteks ringhäälinguseadus) pidevaid rikkumisi. Eriti lihtne on tuvastada eksimist nõude vastu, et reklaam peab olema ajakirjanduslikust materialist (programmist) selgelt eristatav.

Sama probleem on isiklike õiguste kaitsega. Maine kahjustamise pärast pole mõtet kohtusse pöörduda, sest see läheb kokkuvõttes üle jõu kalliks ja tulemus pole prognoositav. Ajakirjandus vajab kohtupraktikat, et moraalse hüvitise määrad tõepoolest isikule tema kannatused hüvitaks.
Samas on oluline, et kahju hüvitamine on üks väheseid kvaliteedikontrolli võimalusi, mis mõjutab otseselt omaniku rahakotti ja seega võiks eeskätt ajakirjandusorganisatsiooni omanikku sundida investeerima kvaliteeti. Kuid kahjutasud ei tohi kujuneda kellelegi rikastumise allikaks ega koguni pahatahtliku kahju (näiteks pankroti) tekitamise vahendiks.
Kn

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)