Talupojakuuega tõest ja rahva muuseumist

Eesti rahvas on siin paepealsetel põldudel ja heinamaadel koos olnud juba väga pikka aega. Sellepärast on meil tekkinud omad müüdid ja elust läbi tulemise retseptid. President Arnold Rüütli komme on olla jõululaupäeval koos oma rahvaga kirikus. Vana eestlane võttis samuti kirikus mütsi peast, tõusis püsti oma küla puusepa tahutud kirikupingilt, kui öeldi „Palugem!“ – Rüütel teab, kus on meie rahva juured. Kabeliaed on pühadus; seda kohta oli markeeritud erilisena juba enne seda, kui kirikud üldse kerkisidki. Pühadusest sai muistne eestlane jõudu juurde ja ammutas sellest garantiisid tulevasteks ettevõtmisteks. See ei olnud mitte juhus, et Teele pakkus Tootsile enda mõrsjakandidatuuri välja just kabeliaias. Ja igas eestlases on Tammsaare Indrekut, kes tuleb väljamäele, et kaugustest kuulata Järva-Madise kumisevaid kirikukelli.

Pühapäeval rakendas meie iidne talupojarahvas hobuse saani ette ja sõitis kirikusse. Puhtam ja pühalikum oli siis ka hinges. Kirikuteel, kus lumi saanijalaste alt lendas, nähti omakandi metsi ja arendati kodutunnet. President Rüütel, ainus riigitegelane, kellele meil on raskel ajal loota, on samuti üks neist peremeestest, kes pühapäevahommikuti istub kirikus. Lauldi „Mis vaevab sinu südant“ ja õpetaja vaatas heldinult neid pikkades mustades vammustes mehi, kelle pahklikud käed olid päev-päevalt harjunud raskete adrakurgedega. Koguduse ühislaulmisest sai eestlane oma laulupeo. Tugevad peremehed ja tugev eesti kirik tähendavad ka tugevat rahvast, tervete laste sündi ja mühisevat rukist.

Võõras, ülemalt, poliitikute poolt peale surutud president on rahvale nagu uudsevili, mis jääb põllule norgu, kui kogu külarahvas on küüditatud. Võõrast viljast leiba ei saa ja tundmatud terad jäävadki valel ajal vilja kandma, nagu öeldakse Saalomoni õpetussõnade raamatus. Ühed presidendid täidavad oma ametikohta formaalselt, korporatsioon või partei on neid sinna edutanud, aga vabariigi president saab jõudu just sellesama rahva hulgast. Tema erakond on eesti rahvas. Arnold Rüütli liidriroll on kujunenud loomulikul teel, käsikäes rahvaga ja selle hulgas. Teda pole meile keegi määranud, ta on meiega koos kasvanud ja meie ise oleme tema kõrval suureks saanud. See oli tema käsi, mis viskas viljakandva tera künnivakku teiste omataoliste külvajate kõrval. Tema oma halli peaga on nagu Vanemuine, kes võtab kandle siis, kui kõik sellised terad on juba künnivaos – nagu me teame, laulis eesti rahva sugu mättal mäe peal ja õhtul hilja õues, aga see, mis lõpuks alles jäi, oli eestlaseks olemise helin.

Niisiis on oma rahva seltsis just vanasse usuisa Luteruse kirikusse tulev president väga suur väärtus, mis teeb temast üle aegade kestva juhi. Arnold Rüütel on juba vana, ent tema teguviis näitab, et meil on lootust. Lootust meil on, kirjutas targimaks eestlaseks loetud kirikumees Uku Masing, kuid oma suured teod peame tegema lühikese ajavahemiku jooksul, sest aega pole kunagi ülemäära palju antud. Senikaua, kuni vanu häid traditsioone järgiv rahva tõeline (mitte ülalt rahva sekka „istutatud“!) president tuleb oma talupojaväega pühakotta, jäävadki kirikukellad Vargamäe väljamägedel väga eriliselt helisema. Sõna „eestlane“ kõlab neil aegadel tugevamini. Meie ei taha olla vaikiv lehekülg aegade raamatus, vaid eestlaste maa, nagu Oskar Luts kirjutas, peab kosuma ka siis, kui kodunurmedele on nõrgunud veri. Tulevad uued tugevad põlvkonnad oma eestlust kehtestama, aga Arnold Rüütli talupojakuuega tõde – kui kasutada Kristian Jaak Petersoni väljendust – jääb meiega.

KESKMÕTE: Pühadusest sai muistne eestlane jõudu juurde ja ammutas sellest garantiisid tulevasteks ettevõtmisteks.

AARNE RUBEN, kirjanikv

Jaga |