Erinevad, kuid võrdsed

Tundsin huvi nende kõrgeealiste vastu, kes on sooritanud valimistoimingut e-hääletades. Küsitlemisel sain üksteisele täiesti sarnased vastused. Öeldi, et andis oma isikutunnistuse tütre, poja, minia, väimehe või lihtsalt mõne hea sõbra kätte, kes e-hääletuse tema nimel teostas. Ükski küsitletuist ei vastanud, et oleks ise hääletanud. Põhiseaduses on öeldud, valida saab isik vaid enda dokumendiga. Järelikult on tegemist põhiseaduse jämeda rikkumisega.

Aasta algul käsitleti Vikerraadio „Meediatunnis“ e-valimiste teemat. Võtsin siis telefoni teel ühenduse saatejuht Tarmu Tammerkiga ja tahtsin teada, miks pole meie vabariik kui teatavasti IT-vallas üks maailma juhtivamaid, pöördunud meie oma teadlaste poole, kes kindlasti leiaksid mingi lahenduse, kuidas on võimalik välja selgitada, kas e-hääletusel valija on selle dokumendi omanik, millega ta valib? Või on põhjus, miks seda pole tehtud, hoopiski selles, et e-valimiste initsiaatorid kardavad, et siis võib nende poolt soovitud häältesaak kahaneda. Vastus, mille saatejuhilt sain, oli lühike: see pole võimalik! Kripeldama jäigi tõdemus: kuidas on võimalik valimisi korraldada, kui ei selgitata välja, kas valija on selle dokumendi omanik, millega ta valib?

Teame, kuidas meie riigijuhid on maailma pidevalt teavitanud, kuivõrd demokraatlik ja korruptsioonivaba on Eesti Vabariik. Hoopiski huvitavam oleks välismaale teada anda, kuidas meil kehtib korraga kaks valimissüsteemi – paberhääletus ja e-valimised, mis erinevad teineteisest nagu öö ja päev.

EINO HINDRICHSON, Järvakandi, Rapla maakond

Jaga |