Kõigi okupatsioonide süüdlased tuleb vastutusele võtta

E. Vulff,      19. juuli 2006


Kuna mul on selgesti meeles uutmisaegsed iseseisvuspüüdlused ja laulev revolutsioon, käisin oma silmaga kaemas tänavusi eesti rahvuslaste korraldatud üritusi Tõnismäel. Korraldajatel ajas harja punaseks see, et nende poolt palju kirutud „okupatsiooni ausammast" pole seniajani ära koristatud.

Osadel Eesti poliitikutel on aga paraku meelest läinud, et nad on ise heaks kiitnud okupatsioone – näiteks USA okupatsiooni Iraagis ja saatnud sinna ka Eesti sõdureid, teenima sellesama USA globaalhuve, kes koos teiste lääneriikidega Balti riigid pärast Teist maailmasõda Stalinile okupeerimiseks maha müüs.
Okupatsioon Eestis oleks pidanud lõppema Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega, kuid jätkub varjatud kujul tänini.

Riigivara (loe: meie kõikide vara) hakati maha parseldama, tuues ettekäändeks, et riigil on raha vaja ja riik on halb peremees. Paljud välismaised ettevõtted ostsid ära meie tehased, kuid ei pannud neid tööle, vaid lasksid neil ära laguneda ja hakkasid oma toodangut Eestisse sisse vedama. Või ehitasid tootmisettevõtted ümber büroohooneteks, ning meie omad töölised jäid tööta, paljud ka koduta. Välismaalaste käes olevate ettevõtete miljonitesse ulatuvad kasumid lähevad riigist välja.

Ka põllumajandusel ei läinud paremini. Spetsiaalselt odavaks doteeritud välismaiste toiduainete abi suretati välja paljud kohalikud tootjad. Asemele toodi keemiat täis kaubad, mida kahjuks on hakatud Eestiski tootma. Vaevaga ülesharitud kivised põllud on lastud võssa kasvada. Ühtlasi hävitati väärtuslikku piimakarja, kuna Eesti–Vene suhete halvendamisega jäi ära idaturg.

Mööda ei saa minna ühiskonnas valitsevast hukatuslikust kõlbelisest kriisist: joomarlus ja narkomaania, lodevad elukombed, kurjust, hoorameelseid elukombeid ja vägivalda propageeriv massimeedia, materiaalsete väärtuste seadmine hingelis-eetilistest tähtsamaks, laste ja vanemate vaheliste suhete kaugenemine, negatiivne iive jne.

Kas niisugusel riigil, kes ei täida oma põhiseadust ega suuda ja taha parandada oma inimeste elujärge, on üldse õigust iseseisvusele?

Meie lipp on küll sini-must-valge, kuid valge, mis teadaolevalt sümboliseerib püüdlemist parema oleviku ja tuleviku poole, võiks rahuga ära lõigata, sest 15 aasta jooksul pole midagi paremaks läinud.

Veel on aeg asuda tõesti üles ehitama Eesti riiki, mida seni on vaid lammutatud.

Need, kes minu mõtetega nõus ei ole, võivad vastu väita: ei lammutatud Eesti Vabariiki, vaid Eesti NSV-d. Kuid olgem ausad – Eesti NSV-s oli mõnigi asi parem. Oli mingil määral paremini funktsioneeriv majandus. Polnud tööpuudust ega kodutuid. Polnud meditsiini valedel põhimõtetel rahastamist, mis on praegu tekitanud kunstlikud järjekorrad, kus mõned patsiendid ei jõuagi ravilepääsu enne surma ära oodata.

Seepärast ei tohi pimesi kaasa minna provokaatoritega, kes karjuvad „Okupant maha!", et nad ei saaks selle karjumise varjus jätkata eesti rahvale kahjulikku tegevust. Valimistel, mis pole enam mägede ega jõgede taga, ei tohi enam valida parempoolse kliki poliitikuid, kes on Riigikogus toonud eesti rahvale kasu asemel hoopis korvamatut kahju. Ühtlasi tuleks võtta vastutusele need, kes on uut – vaimset ja moraalset – okupatsiooni sallides põhjustanud Eesti ühiskonnas kõlbelise kriisi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (10)