Päevalehtede reveranss Isamaaliidule

LEO MÜRKHEIN,      06. veebruar 2002


Mitte kuidagi ei saa jätta reageerimata Postimehe ja seejärel Eesti Päevalehe varjamata sarkasmiga kirjutatud artiklitele. Ehkki alatoon on suhteliselt mõõdukas, tugineb arusaam artiklitest ometi põhimõttele - ükskõik kus ja mil viisil ning kellega tahes hr Savisaar ka ei suhtleks, ikka on ta nendele väljaannetele pinnuks (palgiks?) silmas.
Küllap häirib kedagi see, et Keskerakonna pooldajate kongressil valitses eriliselt südamlik (sundimatu!) kooslus - seda pole artiklite autorid ilmselt võimelised aduma. Neile vist sobivad rohkem Kaur Kenderi lennukad sõnaseaded poh-istidest, keda "superajakirjanik" otsib-leiab ainuüksi temale ebameeldivast ühiskonna osast, märkamata reaalelus tegutsevaid igat masti ja igal tasandil poh…istidest ülbitsejaid (näiteks liikluses!).
Tundub, et kenderlik poh…ism on nii mõnelegi kirjutajale võtmeküsimus. See annab võimaluse olla päevalehtede keskmes. Eriline "saavutus" oli lugupeetud proua Anne Eenpalu sarjamine kuni "tema küsimuse" arutamiseni Kaitseliidu tipptasandil. Tundes isiklikult ja teades Anne Eenpalu isiksuse tausta lähemalt, teen sügava kummarduse tema meelekindlusele ja hea tahte zhestile eestimaalaste ühtehoidmises.
Kui nüüd lehelugejad ei näe (ei mõista?) teatud ringkondade suhtumist mis tahes üritusse Anne Eenpalu eestvedamisel, siis ei saa kuigi optimistlikult loota Eestimaa tulevikule.
Või on kellelgi sihiks seatud (kasulik?) kahelda Eenpalu isamaalisuses? Selle peale tahaks küll valjusti hüüda - Issand, Anne, Sa näed, mis toimub…!!!
Ent kes siis ikka määratleb isamaalisuse, kas tõesti üksnes ajakirjan(ike)duse suva?
Väidan, et Keskerakonnas on suurem osa isamaalisi eestimaalasi, sealhulgas allakirjutanu. Ning punane värv, millega üritatakse mustata vaid Keskerakonda, on omane hoopis mõnelegi "värvijale" endale. Loomulikult varjatult.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)