Üsna murelik eestlane

Ilmar Vananurm,      20. aprill 2005


Olen ennegi siin-sääl maininud, et kaegem keelekasutuse koha pealt Lõuna-Eesti poole. Meil on see „kultuur" veel parsil ja keelekasutus naturaalne. Ning siit kaedes on metropoli keel üpris sünteetiline! Tuleb rohkem kirjutada rahvakeeles, siis ei lähe keelekasutus sassi, umbe, untsu, vussi, võssa jne.
Ma, kindlasti elukogenud inimesena, ei pane puusse, kui nendin, et „keelekümblus" on küll vajalik, kuid veel vajalikum on, et ajakirjanikud kuuleksid rohkem RAHVA keelt. Rahvas kõneleb õigesti!
Praegu on tihti nii, et koolipingist minnakse toimetusetuppa, treitakse nupukesi ning oma RAHVA keelt praktiliselt ei kuuldagi.
Igasuguste kurioosumite pääle trehvan pidevalt, paraku pean nüüd juba nendega võitlemist sõdimiseks tuuleveskitega. Kunagi kirjutasin välja igasuguseid ime-imelikke sõnaühendeid ja lauseid, tahtsin neid avaldada ka Keeles ja Kirjanduses kuid mingi salasosin ütles, et see on mõttetu: kui sind keegi loeb, siis vaid see, kes sama asja niigi teab ...
Nii et – neid (noid) apse ei saa kõrvaldada kõrvaltõpetustega. Peni on maetud sügavamale kui arvatakse. 10 aastat tagasi kaotati näiteks Eesti Raadio maakonnakorrespondendid. Tagajärg on see, et me kuuleme hommikuti raadios ainult sellest, mis juhtus TALLINNAS. 1–2 minuti jooksul mainitakse 2–3 lausega sellest, mida kirjutab Võrumaa Teataja või Virumaa Teataja. Sellest ei piisa. Eesti keel käib kahtlemata alla, kui tsiteeritakse vaid pealinna ajakirjanikke. Või ongi Eesti „nii suur"?
Eestlane peaks kuulma ka hiiu, mulgi, seto, võro, viru ja lääne-eestlaste keelt. Ülalöeldu oli vaid üks näide tsentraliseerimisest detsentraliseerimise sildi all. Regionaalminister on kõigis meie valitsustes olnud, kuid regionaalpoliitikat pole Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aastail olemas olnud!
Nüüdseks olen aru saanud: mida külvad – seda lõikad. Siinkohal õpetamine ei aita. Aitab see, kui inimesed TAHAVAD OMA KEELT õppida, kui neil tekib selleks vajadus ja muidugi koos sellega ka huvi.
Mis siin ikka targutada – püüdkem suunata Eesti meediat selles suunas, et meedias kuuleks ka ehedat murret Tahevalt või Alutaguselt, Emmastest ja Kallastelt. Ilmselt pole keegi selle väite vastu, et ühte kindlat keelt (emakeelt) valdab paremini see, kes ühe keele asemel oskab ka teisi keeli (olgu need siinses kontekstis pealegi murded).

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)