Ärge tehke Kuressaarest Potjomkini küla!

MEELIS PÕLDA,      11. veebruar 2004


Kuressaare praegused linnaisad tahavad linnamiljööd "kaunistada" ligi kolm miljonit maksvate betoonsõõrikutega, mis võitsid ekstra selleks puhuks väljakuulutatud konkursi. Plaan ilmestada kesklinna pilti millegi uuega on kindlasti heasoovlik. Kuid kas Kuressaare ajaloolise keskväljaku, ühe viimase vaba pinna betoneerimine ja harjumuspärase ringliikluse lõpetamine seal on just see kõige õigem samm? Kuressaare peaks jääma ikka koduseks linnaks.

Linna kaunistamise projektide eesmärgiks on muuta Kuressaare atraktiivsemaks, et oma inimestel oleks kena elada ja külalistel heameel tulla, olla ja mäletada. Omamata seejuures kunstilist ega arhitektuurilist haridust väidan, et selle saavutamiseks ei piisa kummalise ekspositsiooni paigutamisest linna ühte armastatumasse piirkonda. Kindlasti tõmbaks see hetkeks tähelepanu muudelt vajakajäämistelt, kuid lõppkokkuvõttes oleks see vaid järjekordne variant Potjomkini külast.

Ajalooline raeplats ei vaja modernsusi

Oluline on eelkõige üldmulje, selle inimsõbralikkus ning sobivus linna ajaloolise identiteediga. Positiivse mulje loomiseks on elementaarsed korras ja hooldatud kõnni- ja sõiduteed, jalgrattateed, mis annavad lisaks visuaalsele emotsioonile ka suure praktilise väärtuse. Samuti linna haljastus, majade fassaadid, trepid ja erinevad viidad - ka need vajavad järjepidevalt uuendamist, värskendamist, väljavahetamist ja renoveerimist. Kunstiloome eksponeerimine sobimatu ilmega miljöös mõjub pigem nõukogudeaegse monumentide püstitamisena kui linna ilme ilustamisena.
Kuressaare kõige armastatumas piirkonnas eksponeeritud kunstiloome peaks harmoneeruma nii linna ajaloolise identiteedi kui ka elanike ootuste, vajaduste ja harjumustega. Keskplats on juba kaua olnud linna süda, mida kinnitavad ka väljakut ääristavad auväärses eas hooned. Kas kuskil Eestis, näiteks Tallinnas või Tartus kiputakse ajaloolisele raekojaplatsile rajama modernseid ehitisi, millel puudub igasugune praktiline otstarve? Pole nagu tähele pannud. Sellise lahenduse asemel jäägu Kuressaare kesklinn parem puutumata, kui et ehitataks betoonkamakad, millele juba tervislikel põhjustel ei soovitaks ennast hetkekski toetada. Arusaamatuks jääb, keda Eesti väikelinnades nii haruldane ringliiklus küll segab.

Kunstiprojekt Kuressaarele liiga kallis

Linnaisad peaks üle vaatama prioriteedid ning eelarve, mida ehk teiste detailide juures efektiivsemalt ära kasutada saaks. Projekti maksumus, 2,9 miljonit krooni, on absurdne, kui tuua võrdluseks Tallinna Vabaduskella hind - 2 miljonit krooni suurlinna rohkem kui neljamiljardilise eelarve puhul, samas kui Kuressaare eelarve küünib vaid 160 miljoni kroonini. Samal ajal ei suuda ega taha Kuressaare linnavalitsus leida miljonit või paari, et tagada meie paljudele sundüürnikele eluase.
Kuressaare on nii omade kui võõraste arvates armas ja kodune linn. See on igati positiivne assotsiatsioon, mida ei tohi lõhkuda ei pleki, torude ega betooniga.

KURESSAARE LINNAVALITSUSE EESMÄRK: Keskväljaku planeerimise ja kujunduse tingimuste kohaselt tuleb väljakule planeerida välikohvikute asukohad, väljakut ilmestav skulpturaalne vorm (näiteks purskkaev, kaev jms), istumise kohad, jalgrataste hoidlad, jõulukuuse asukoht ja muud väljakut kujundavad väikevormid. Väljak tuleb tsoneerida autoliikluse ja jalakäijate alaks. Samas ei ole väljakule ette nähtud autode parkimist, kuid tagada tuleb väljakut ääristavate kaupluste ja asutuste varustamise võimalus. (www.saarlane.ee)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)