Kuidas Sääsk sattus Sveta juurde elama

URMI REINDE,      30. november 2005


Kirjutatud seadusest ei saa kuidagi järeldada, et ümberasuja Eestist midagi saab. Vähemasti mitte enne, kui riigid sõlmivad vastavad lepingud. See, et kohalikud omavalitsused hakkasid kibekähku nn tagastama aastail 1993-1994 ehk Mart Laari ja Lennart Meri võimule tõustes (sest tagastamised venisid Savisaare ja Vähi valitsusaastatel 1991-1992), ongi tänaseks tekitanud pealtnäha lahendamatu olukorra.

Tallinna kesklinnas Vabaduse väljaku lähedal asub omandireformis kuulsaks saanud maja Sakala 11. Imposantne paekivist hoone, kus olid kunagi sees väga ilusad suured korterid. Jah, need on seal ka praegu, aga nüüd on need vaid potentsiaalselt ilusad – keskkütet pole juba mitu aastat, kõikvõimalikud torud on läbi lõigatud, välisuks korduvalt lõhutud, koridor paksu sodi ja prahti täis.

Mitu omanikku, kellest ükski ei ole õige omanik
11 viimast aastat, tagastamishetkest alates on maja vaid lagunenud, hallitab ja haiseb. Kogenud tallinlasele reedavad räpased aknad, et selles majas käib omandivaidlus. Või täpsemalt mitte ei käi, vaid seisab.
See maja on elav (või surnud?) näide nn baltisaksa ümberasujate laokil omandist keset Euroopa Liidu riigi pealinna. Kohtuprotsesside suurt hulka ei jõua viimased majja jäänud elanikud Niina Kikas, Riho Lääts ja Svetlana Kudrina – kõik tublid eesti kodanikud-maksumaksjad – ammu enam kokku lugeda.
Lühidalt on värk selline, et keegi ei teagi täpselt, kellele maja kuulub, sest nn õigusjärgselt omanikult on maja kohtuga ära võetud, kuna tal polnudki õigus seda tagasi saada, maja on pangale panditud ja vahepeal on tekkinud veel üks mees, kes nimetab ennast samuti omanikuks, kuna tema olevat selle maja kelleltki ostnud.
Samal ajal loodavad majas aastakümneid elanud kodanikud-maksumaksjad korterid kas erastada või saada linnalt kompensatsiooni, et osta uued korterid, kuna maja tagastati seadusvastaselt. Sest seadust, millega ümberasujale maja 1994. aastal tagastati, pole tänaseni. Mäletatavasti seisab Riigikogus neljandat aastat Riigikohtu täitmata sellekohane otsus . Seisab ja ootab.

Ümberasujate saamahimu rahuldas Laari esimene valitsus
Sakala 11 omandivaidlusest on kirjutanud mitmed väljaanded juba alates 1996. aastast. Mõnedki taiplikud ja seaduskuulekad majaelanikud paljudes ümberasujatele kingitud majades andsid tagastusotsused kohtusse ja võitsidki protsessid. Seepärast tundub mõistusevastane eelmise nädala Postimehes (24.november) ühe teise maja omaniku härra Ülo Puusepa imestus, et "riik annab maja tagasi, riik võtab maja jälle ära!"
Väliseestlasest inimesel on ehk tõesti raske mõista olusid, milles elasid eestlased kodus. Kuid meie saame vähemalt aru – riik pole kunagi tahtnudki ümberasujatele maju tagasi anda. Kirjapandud seadusest ei saanud ka kuidagi järeldada, et keegi midagi saab. Vähemasti mitte enne, kui riigid sõlmivad vajalikud lepingud.
See, et kohalikud omavalitsused hakkasid kibekähku nn tagastama aastail 1993-1994 ehk Mart Laari ja Lennart Meri võimule tõustes (sest miks venisid tagastamised Savisaare ja Vähi valitsusaastatel 1991-1992? Võiks huvi tunda!), ongi tänaseks tekitanud pealtnäha lahendamatu olukorra.
Samuti võiks siinkohal õiendada vale järelduse samas Postimehes, kus on kirjas, nagu oleks Riigikogu 1997. aastal oma seadusandlikku viga märganud. Ei. Märkasid hoopis nende majades elanud inimesed – märkasid hoopis varem ja asusid oma kodude kaitseks võitlusse. Samuti on palju kärarikast lokku löönud üürnike liidu eestkõnelejad. Ei riik ega Riigikogu pole tänase päevani suutnud midagi muud korda saata, kui kaotanud nende majade elanike üüride piirmäära, et neilt veel viimnegi sent välja pigistada. Seda oli Reformi ja ResPublica tandemil kerge teha, võrreldes omandi tegeliku kuuluvuse üle otsustamisega.
Muuseas, Sakala 11 elanikelt omanik üüri ei saagi, sest nagu öeldud, omanik ei suuda tõestada, et ta on omanik. Et sundüürnikke välja ei tõstetaks, maksavad ühed notari deposiiti; teised küll esimese omaniku pangaarvele, mis olla aga omandivaidluse kestes arestitud.
Olukorda normaalseks nimetada kindlasti ei saa. Kui palju inimesi tegelikult niisugustes tingimustes elab? Keegi ei tea.

Omanik kirjutab sinu juurde sisse, kelle tahab
Enne kohalikke valimisi juhtus majas Sakala 11 veel üks markantne lugu. Kas keegi kujutab ette, et tema koju, korterisse või majja kirjutatakse selja taga sisse jumala võõras inimene? Ei kujuta ju. Aga just sellise avastuse tegi Eesti kodanik, perfektselt eesti keelt valdav pr Svetlana Kudrina, kui võttis oma postkastist võõra mehe nimele adresseeritud valijakaardi. Mis teatavasti saadetakse iga valimisõigusliku kodaniku rahvastikuregistri järgsele aadressile.
Seda, et selles majas ei ela papist poisid ja tüdrukud, me juba teame. Mindigi siis koos rahvastikuregistrisse järele pärima – kas tõesti elab korteris Sakala 11-2 inimene nimega Valter Sääsk?
Jah, elab, vastasid registrinäitsikud. Ja mis peaasi, Valter Sääsel on Eesti seaduste järgi täieline õigus olla sisse kirjutatud sinna, kuhu omanik teda soovib sisse kirjutada. Olenemata, et majaga seoses on peatatud kõik tehingud ja omanikku reaalselt ei eksisteeri. Sääse õigust trügida korterisse nr 2, mille eest maksab üüri pr Sveta, tunnistasid ka Kesklinna valitsuse ametnikud Nunne tänavalt.
Poliitikahuvilisele inimesele ehk ütleb nimi Valter Sääsk midagi. Teadaolevalt kandideeris ta valimistel valimisliidu "Kodanikuinitsiatiiv valimised – 2005" nimekirjas. Soovides saada valituks Tallinna linnavolikogusse, pidi ta ennast Tallinna muidugi sisse kirjutama. Miks ta arvas, et parim on seda teha Svetlana Kudrinaga ühele pinnale ja koguni ilma proua enda teadmata, võib vaid mõistatada.
Reklaam, mille hr Sääsk valijate postkastidesse saatis, viitab muuhulgas sellele, et ta teab, mis asjad on sundüürnikud. Ta kirjutab: "Vaatamata sellele, et enne valimisi jagatakse lubadusi vasakule ja paremale, ei muutu meie elu põrmugi paremaks. Otse vastupidi, sundüürnikud on jätkuvalt oma probleemidega üksi..."
Kahjuks kodanikuinitsiatiivi-nimeline valimisliit volikogusse ei jõudnud. Muidu oleks Valter Sääsk ehk sundüürnike probleemid tõepoolest lahendanud. Või alustas ta sundüürnike päästmist neile kehaliselt, hingeliselt ja juriidiliselt maksimaalselt lähedale pürgides?
Sääsk usub omil sõnul parteivälistesse jõududesse. Tema arvates on kõigis Eestis valitsevates hädades süüdi "valitsevate parteide ladvikud".
Esiotsa võiks parteiväliste jõudude esindaja teha korda oma isikliku elu ja kirjutada ennast proua Sveta juurest välja. Täisjõus mehel võiks olla piinlik proua arvel korterit jagada.
Või veel parem, aidaku MTÜ "EestiVabadusliikumine" esimees Valter Sääsk nii pr Svetal kui tema sundüürnikest tublidel naabritel Kikasel ja Läätsel leida endale lõpuks oma kodu, kuhu keegi ei saaks kedagi meelevaldselt sisse kirjutada.
Kuid mine tea, maailma imeriigis nimega Eesti pole miski enam kindel.

Fotod:
KUULUS MAJA: Sakala 11 Tallinnas Vabaduse väljaku kõrval kui ehe näide ümberasujate omandiprobleemist Euroopa Liidu liikmesriigi pealinnas. Teised Ida- ja Kesk-Euroopa riigid pole ümberasujatele tagastamise libedale teele asunud, kuna see tooks kaasa tohutud materiaalsed ja territoriaalsed nõudmised Hitleri-Saksamaa vastaste leerist. Miks Eesti ainsana seda teed valima kipub? Kas seoseid võib otsida ka Ansipi ja Merkeli kiirkohtumiselt? Küsimus laiale ringile.
Foto HEIMAR LENK

SÄÄSK SINU ELAMISPINNAL: Vallimisliidu „Kodanikuinitsiatiiv – 2005" nimekirjas kandideerinud Valter Sääsk laskis end omanikul enne valimisi sisse kirjutada Sakala 11-2 korterisse, mille eest maksab üüri sundüürnik Svetlana Kudrina. Nii rahvastikuregister kui Kesklinna valitsus leidsid teguviisi olevat igati õiguspärase. Kas ka loomupärase?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)