Väärikat vananemist mõistetakse erinevalt

Pensionär LIIDIA,      05. detsember 2007


Olen alati vaadanud ETV-s Aarne Rannamäe saateid „Vabariigi kodanikud", tegin seda ka 9. novembril. Teema „Kas Eestis on võimalik väärikalt vananeda?" oli hea, kuid saates osalejad asusid väga erinevatel seisukohtadel.

Mulle meeldis väga Maimu Berg, kes suhtus ellu realistlikult. Kalev Katus ajas teadlase juttu, kuigi saatejuht soovis, et ta räägiks kui kodanik. Absoluutselt aga ei meeldinud Heinz Valgu esinemine.

Juba alguses ütles Valk, et „okastraadi tagant tulime lilleaeda". Mina paneksin küll „lilleaia" jutumärkidesse. Olen nõus, et tulime okastraadi tagant, sest Nõukogude Liidust ei saanud välja reisida. Tööd oli siin aga kõigil, ka maainimestel, ja pensioniga elas ära. Küte ja korter olid ju odavad. Näiteks kooliõpetaja sai pensioni 120 rubla, aga kui oldi ühes kohas töötatud 20 aastat, pandi juurde 10%, seega tuli kokku 132 rubla. Kui tuletada veel meelde toidukraami, ajalehtede, teatripiletite, raamatute ja riiete hindu, siis võib öelda – pensioniga sai vabalt ära elatud.

Tavaliselt läksidki naised pensionile 55-aastaselt, mitte 70-selt või vanemaski eas nagu praegu. Aga kui pensionär nüüd elab linnas üksinda, siis ongi ta sunnitud töötama seni, kuni tervist jätkub, sest muidu ei tule ta oma eluga toime.

Seepärast tahakski küsida Heinz Valgult: kus lilleaias me oleme?

Ma ei saanud ka aru, miks saates kogu aeg räägiti 5000-kroonisest pensionist ja arutleti, kas sellega ikka elab ära. Mina näiteks ei tunne oma ümbruses ühtegi, kes nii suurt pensioni saaks. Ise olen töötanud õpetajana järjest 43 aastat ja lapse eest sai juurde 2 pensioniõiguslikku aastat, nii et staazhi on kokku 45 aastat, ja saan praegu 3939 krooni. Jah, küüditatud inimesed vist saavad pensioni rohkem ja võib-olla veel mõned, aga mitte õpetajad, arstid, müüjad jne.

Usun tõesti, et tänased pensionärid päris näljas pole, aga kõike küll endale lubada ei saa. Sain aru, et saatejuht ütles praeguse elu kohta, et näljas me pole olnud, kuid hr Valk ei saanud või sihilikult ei tahtnud sellest aru saada. Tema hakkas rääkima 40ndate aastate lõpust ja 50ndate aastate algusest. See oli ju sõjajärgne aeg!

Liiga erinevad võimalused

Heinz Valk rääkis ka „elamise oskusest". Mis tal viga rääkida – tema saab Riigikogu pensioni. Tema võibki olla „omadega täitsa mäel", nagu ta kõigi pensionäride kohta arvas. Samuti märkis hr Valk, et need pensionärid, kellega tema on rääkinud, ei kiru Eesti valitsust ega Euroopa Liitu. Esiteks, mis see kirumine aitab, ja, teiseks, inimesele, kes on kuulsaks saanud ütlusega „Ükskord me võidame niikuinii!".

Jah, hr Valk on küll võitnud, kuigi usun, et ta ka nõukogude ajal vaeselt ei elanud. Täielikult nõustun aga saatesse helistanud Tiina arvamusega, et Heinz Valgu optimism ei ole paigas. Rääkisin hiljuti ühe pensionärist arstiga, kes ütles hr Valgu kohta väga halvasti; ta oli nii väga vihane, et ma ei hakka seda kordamagi. Aga ühesõnaga – anname hr Valgule andeks tema vanaduse tõttu.

Kuigi raha ja väärika vananemise vahele ei saa võrdusmärki panna, siis Maimu Bergil oli õigus, et raha aitab hoolitsust saada.

Heinz Valgu sõnul tavalise pensioniga elab hästi ära. Kuhu ta siis ülejäänud raha paneb? See pole tõesti õige asi, et palkadel ja pensionidel on nii suured erinevused. Kas Riigikogu liikmetel on kuus kõhtu, et nad nii palju rohkem pensioni saavad, või koguvad nad teispoolsuse jaoks, tahavad hauda kaasa võtta?

Mõnes asjas ollakse võrdsed...

Meie riigis on osa inimesi teistest paremad. Hea on aga see, et haiguste ja surma ees oleme kõik võrdsed.

Enamik pensionäre ei saa osta teatripileteid, tellida ajalehti, osta raamatuid (nagu nentis ka saate ajal meili saatnud Piia).
See pole veel kõik – hr Heinz Valk oli nõus, et pensioniiga tõstetaks. See on küll rumal jutt! Juba praegu surevad paljud inimesed tööpostil. Kui aga inimesel on tervist, siis võib ju pensionieas töötada.

Samuti rõhutas hr Valk, et me alustasime nullist ja et me ei mäleta, millisest „august" olime sunnitud välja ronima.

Mina küll ei tea, millises „augus" Heinz Valk oli, aga mina ja mu sõbrad ning tuttavad elasid hästi. Näiteks õpetajapalgaga ostsin raamatuid ja rõivaid (kapid on praegu täis) ning käisin peaaegu igal suvel reisimas, küll bussi, rongi, laeva ja lennukiga.

Maaõpetajal olid korter, küte ja valgustus tasuta ning kui oldi maal töötatud 10 aastat (ei pidanudki järjest olema), siis jäid need priiks ka pensionipõlves. Külanõukogu poolt viidi küttepuud pensionärile koju. Hr Valk tahab, et praegu seda teeks vallavalitsus, aga ei usu, et seda hakatakse tegema. Kolhoosis aga toodi küll pensionärile puud tasuta; pühadeks anti ka jahu ja liha. Tuletame samuti meelde, et hambaravi ja muu arstiabi olid tasuta.

... ja mäletatakse erinevalt

Kuidas saab rääkida, et tollal polnud midagi saada, kui peeti suuri pidusid (sünnipäevi, ristseid, leeripidusid, pulmi), kus külalisi ikka 50-100? Maal tapeti sellistel puhkudel siga või vasikas; kui endal loomi polnud, saadi liha odavalt osta kolhoosist.

Maimu Berg tuletas meelde Ingmar Bergmani sõnu: kõige õnnelikum on inimene, kes midagi ei mäleta ja on terve. Kahjuks meie põlvkond veel mäletab. Aga tundub küll, et enamik tele- ja raadiosaateid on tehtud noortele, kes tõesti usuvad, mida räägitakse, sest nad ise ei mäleta endist aega. See on täpselt nagu nõukogude ajal, kus raadios ja teleris räägiti ning ajalehtedes kirjutati, kui halb ikka oli elu esimese Eesti Vabariigi ajal. Meie, tollased noored, uskusimegi. Vanemad kodus aga rääkisid muud.

Praegu on täpselt niisamuti, ja mis juttu saab olla solidaarsusest, kui nõnda valetatakse ega hoolita oma pensionäridest.

Hr Heinz Valk rääkis, et pensionärid tunnevad uhkust oma Riigikogu ja Eesti Vabariigi üle, kuidas nad tähistavad Eesti Vabariigi aastapäeva. Kas ta enam ei mäletagi nõukogudeaegseid oktoobri- ja maipühi? Ka siis taidlesid pensionärid ning käisid pidudel ja teatris.

Igal aastal korraldati kolhoosis suured peod rikkalike söögilaudadega ning kutsuti esinema ansambleid ja lauljaid isegi Tallinnast. Tolleaegsed pensionärid olid oma teadliku elu elanud esimese Eesti Vabariigi ajal, nii et vaevalt nad väga solidaarsed olid nõukogude võimule. Aga kogu aeg ei saa viriseda, tuleb ka rõõmus olla.

Alles hiljuti ütles raadios või teleris keegi (kahjuks nime ei mäleta), et pole tähtis, mis värvi on kass – peaasi, et ta hiiri püüab. Inimene elab ühe korra ja lihtsale inimesele pole tähtiski, kas oleme Moskva või Brüsseli võimu all – peaasi, et elu oleks hea ja et saaksime väärikalt vananeda.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (21)