RAHU!

2011. aasta lõpul ütles Rooma paavst: „Kapitalistlik ühiskond on end ammendanud, peame midagi muutma, uuendama.“ Paavsti soovitusi on asunud järgima ka Tallinna linnapea Savisaar. Loonud tasuta ühistranspordi, igati aidates vaeseid ja püüdes kuidagigi vähendada äärmuslikku ebavõrdsust, asus ta nüüd üles ehitama eesti rahva ühistupanka. Nii pöördubki Tallinn koos mõistliku maailmaga küll aeglaselt, aga kindlalt vasakule. Parempoolsed vihastasid, et ligimestel hakkab hästi minema, aga nemad peavad palehigis lõputult ja tulutult paikama oma aja igati ära elanud ja lõpuni ammendunud süsteemi räbalaid. Tubli tegija kallal ilgutakse ja, kui saadaks, löödaks ta risti, ent ta siiski andestab neile, kes ei tea, mida teevad, ning ta ei ütle kellegi kohta paha sõna.

Kümne aasta jooksul oligarhide võimsates korruptsioonivoogudes settinud Ukraina olukorda ei lahendata enam vanamoodi, sest Lääne pangad on ukrainlastele sama hirmsad kui Vene tankid. Olukorra põhjalikuks ja õiglaseks lahendamiseks on vaja RAHU ja aega. Seda toonitas järjekordselt ka paavst oma ülestõusmispühade läkituses. Kui tahame olla Putinist arukamad, peame seda ka ise olema. Kui aga Astrid Kannel näitas ETV-s Ukrainast tõtt, sedagi, kuidas Donetski kaevur nõudis RAHU, TÖÖD JA LEIBA!, siis kukkus meie nõukaaegsetest partorgidest ja lektoritest kubisev meedia kisama: „Miks ta ei näita olukorda nii nagu meile oleks vaja!?“ Et saaks tanke osta, NATO väeüksusi Eestisse kutsuda ja rahvast kogu aeg sõjaga hirmutada.

Eesti sõdibki, aidates suurriike nende võimuahnuses ja laostades oma sisejulgeolekut selleni, et Saaremaal puudus päästjatel lootsik, millega oleks saanud päästa 6-aastase poisi elu. Ülimalt imetlusväärne on soomlaste äärmine arukus ja taltsutatus, aga meil isegi naised olid nördinud, et Obama ei kasutanud Süüria vastu rakette, ja ollakse närvilised, miks Ukrainas juba ei tulistata. Arvates, et kaasaegne sõda on liivakastimäng, kus nemad jäävad ainukestena ellu. Oma ülipühitsetud kaitsekuludest ei võta me sentigi vist ka siis, kui Maarjamaal vaagub hinge viimne põlvepikkune poisike.

Kui Siberisse küüditatud vabaks pääsesid, tulid nad kasvõi roomates sünnimaale tagasi, aga nüüd minnakse rikkast, õitsvast õigusriigist vaikselt minema ega tulda enam kiiduluulut kuulama.

Oleks meil ometi olnud arukaid poliitikuid, kes oleksid moodustanud Põhja- ja Baltimaadest neutraalse, demilitariseeritud rahutsooni, lahutades tuumariigid üksteisest! Suurel ja rikkal Ameerikal peaks küll olema vähemalt häbi, et ta vaesed Balti riigid „vene küsimuse“ lahendamisel majanduslikult nii välja kurnas. Kui meil ei püütagi saavutada ühtekuuluvust ja üksmeelt, sest üks ei tee koostööd ühega ja teine sõimab teist, siis ei aita meid tankid ega NATO ning me jaguneme jälle kahele poole rindejoont ja anname vend vennale nii et tolmab. Kuidagi ei taha uskuda, et nälgivate laste isad ja emad hakkavad kaitsma näljutajaid. 81% eestlastest on Ukraina sündmustest ärahirmutatuna nõus ostma tanke ja lapsi edasi näljutama.

Kas peab tõesti veel mööduma mustmiljon aastat, enne kui praegune värdjalik inimühiskond kord mõistab sõdade mõttetust ja RAHU tähtsust, austab inimväärikust ja õiglust? Viimased valimised näitasid eestlaste arukuse tõusu. Valikuvõimalusi on vähe: kas SÕDA või RAHU, kas parempoolsed relvatäristajad või vasakpoolsed RAHU taotlejad.

Laulvas revolutsioonis lagundas tark eesti rahvas vägeva Nõukogude Liidu, nüüd on tal veel suurem võimalus näidata oma võimekust, valides sõjahüsteerias tiirutavate pistrike hulka rahutuvisid. See ehk kummutaks isegi president Lennart Meri arvamuse, et eesti rahvas on loll ega oska õigesti valida?

ANTON JÕKS, Räpina, Põlvamaa

Jaga |