E-hääletuse muudavad ebausaldusväärseks tehnoloogia ja personaalia

Mööngem, väga palju sõltus ja jääb sõltuma hääletussüsteemi halduse efektiivsusest ning, mis seal salata ... ikka ja jälle ka personaaliast.

Formaliseeritud protseduuride filtreeriv võimekus

Elektronhääletuse halduse efektiivsus sõltub menetluseeskirjadest ja nende ausa järgimise astmest hääletuse turvalisuse tagamisel. Süsteemi seadustades rõhutati, et e-hääletus kui meetod võetakse kasutusele alles siis, kui tekivad „turvalisust tagavad tehnilised eeldused“. Kuigi normatiivseid regulaatoreid on tänaseks rohkem kui küll („Riigikogu valimiste seadus“, „Vabariigi Valimiskomisjoni töökord“, „Valimiste infosüsteemi põhimäärus“, „Elektroonilise hääletuse süsteemi põhimäärus“, „Elektroonilise hääletamise korraldamise ja elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise kord“, ,„E-hääletamise komisjoni toimingute loend“) on reglement endiselt „auklik“.

 Hinnates kehtiva õigusnormatiivse reeglistiku järgitust, tõdegem – reeglistik ei taganud elektronhääletuse tulemuste võltsimiskindlust. Nimetaksin individualiseeritud elektroonilise hääle mitmekordse esituse võimalust ja failisäilitust elektrooniliste häälte koondtulemuste kontrolliks.

Kas e-valimisi võltsiti?

Seadus eeldanuks häältelugemise eelselt nn „individualiseeritud korduvhäälte“ kindlakstegemist ja vajadusel tühistamist Vabariigi Valimiskomisjonist (VVK) sõltumatult tegutsenud nn „tehnilise komisjoni“ poolt. Komisjoni aruanded VVK kodulehel sellist toimingut ei kajasta aga üldse.

 Kas see jäi tegemata ja arvele võeti erakonnapoliitiliselt fabritseeritud individualiseeritud hääled mitmekordses võimenduses? (Virkko Lepassalu „Kas Vabariigi Valimiskomisjon tootis Taavi Rõivasele hääli juurde?“). Kuigi seadus eeldab elektronhäälte säilitamist ühe kuu jooksul valimispäevast, olevat need hävitatud juba 10 päeva möödumisel (Väino Rajangu „Arvud ei klapi: valimissüsteemi levinud vastutamatus paneb kahtluse alla kogu hääletuse“). Lõppauditi kohaselt olevat hävitamine aset leidnud aga alles kahe kuu möödudes – 27.04.2015. Lisagem – valimisvaatleja Virgo Kruve kaebust kõnealuste rikkumiste kohta menetles VVK väidetavalt failide hävitamise päeval, ära ootamata kohtulahendit. Kas hävitati failid siiski enne kaebemenetluse ammendumist või, kui uskuda lõppauditit, miks tehti seda pärast seaduses sätestatud tähtaega?

 Kummastav on, et vaatamata laiaulatuslikele funktsioonidele, mida komisjon realiseerib („Elektroonilise hääletamise korraldamise ja elektroonilise hääletamise tulemuste kindlakstegemise kord“) ei kogunenud komisjon kordagi hääletusperioodil hindamaks elektronhääletuse haldust nn „tehnilise komisjoni“ poolt ega ka otsustamaks häältekandjate hävitamist. Valimistest kokkuvõtteid tegev aruanne tuli VVK poolt esitada valimistepäeva õhtul kell 19.00, allkirjastati aga sellele järgneval päeval (02.03.2015). Miks??

Ebapiisav audit

Kuigi süsteem näeb ette sõltumatu auditi, on valimispäeva järgne auditiakt (02.03.2015) sisutühi, piirdudes läbivalt fraasidega a la „protseduurid viidi olulises osas (mis osas siis??) läbi vastavuses olemasolevatele tehnilistele juhenditele ning e-hääletuse käsiraamatule (käsiraamat kellele??). Audiitorid ei tuvastanud protseduuride läbiviimise hindamisel sisulisi puuduseid (aga formaalseid puudusi??)“. Dokumendist nähtub, et auditeeriti ka „elektrooniliste häälte tühistamise kogumist ja häälte tühistamist“, asjakohaseid detaile ega hinnanguid esitamata. Eeltooduga on diametraalselt vastuolus „Riigikogu valimiste e-hääletamise protsessi auditi lõpparuanne“ (06.05.2015). Kuigi korratakse vahearuande poliitkorrektset väidet „oluliste puuduste mittetuvastatusest“, loetletakse selliseid aga hulgi. Näiteks: „valimisprotsessi käigus uute protseduurijuhiste kehtestamine“, „protseduurimeetmena mälupulkade kasutuse mittereguleeritus, vaatamata nende faktilisele kasutusele“, „elektronhääli käsitlevate andmete hävitamise protsessi läbipaistmatus“.

 Eeltoodu peaks veenma selles, et ei õigusnormatiivne reeglistik ega ka „elektronhääletuse komisjoni“ toimingu- ning auditaruanded ei taga formaliseeritud protseduuride filtreerivat võimekust.

 Meediakajastustes jäid kõlama kõhklused Vabariigi Valimiskomisjoni moodustatud nn „internetihääletuse tehnilise komisjoni“ liikmete küsitava erapooletuse (Virkko Lepassalu ”Kas Vabariigi Valimiskomisjon tootis Taavi Rõivasele e-hääli juurde”. Pealinn, 16.03.2015) ja Vabariigi Valimiskomisjoni liikmete (esimehe) võimaliku erapoolikuse suhtes (Virkko Lepassalu ”Partners in crime – Ilves ja Heinsalu?”. Kesknädal 18.03.2015).

 Omalt poolt tõstataksin küsitavuse lepingulisel alusel auditteenust osutanud äriühingu KPMG Baltics OÜ audiitorite enam kui formalistlikust erapoolikusest („pisukesi möödalaske oli“, kuid see ei ole „ilma tegev“).

Personaalika

Mida võib järeldada hääletuskontrolliga seotud isikute taustast? Vabariigi Valimiskomisjon on meeskond riigiametnikest, kes arusaadavalt on lojaalsed hetkel võimu teostavale koalitsioonile, tagasihoidliku huviga asja vastu ja riigiametnikule sobiliku lojaalsusega juhile. Tundub, et niiditõmbajaks on „tulest ja veest läbi käinud“ Alo Heinsalu. Meenub isiklik kogemus 2003. aastast (elektronhääletust veel ei rakendatud), kus kõnealune ametnik veel enne reaalsete valimiste asetleidmist teatas, et „valimistulemused on tema dokumendikotis“.

Kui VVK valitsusametnike neutraalset suhtumist kaebuste läbivaatamisse võib mõista, siis arusaamatuks jääb kohtunikest ja prokurörist komisjoniliikmete solidaarsus nendega. Virgo Kruve motiveeritud petitsioon lükati VVK-s teatavasti tagasi viitega tema „valimisvaatleja staatusele“ (kaebus ei käsitlenud tema isiklike õiguste rikkumist). Kunagist Vabariigi Presidenti parafraseerides: „Tule jumal appi! Kes siis veel kaebust esitama peaks kui valimisvaatleja?“ Kohtunikud ja prokurörid valitsusorganitest sõltumatute ametiisikutena võiks pisut ka kaebuse sisu vastu huvi tunda?

 „Internetihääletuse komisjoni“ personaalne koosseis tundub olema selle juhi ja kogu toimiva elektronhääletuse süsteemi looja Tarvi Martensi isiklik meeskond – kolleegid pühendumuses (internetitehnoloogia), kolleegid äris (Cybernetica AS) ja töökaaslased (AS Sertifitseerimiskeskus). Ning järelevaatajatena Riigikogu Kantselei ja Vabariigi Presidendi Kantselei ning Riigi Infosüsteemide Ameti esindajad. Kaheldamatult on tegemist oma ala asjatundjatega – kuid enamik neist on osalised süsteemi loomisel, seetõttu ka selgelt asjasthuvitatud, välistades erapooletuse.

 Mis Tarvi Martensisse puutub, siis tema seotus Reformierakonna tippstäffiga on Kesknädala poolt juba 2005. a. selgeks tehtud („E-valimiste parteilised juured saavad kinnitust“, Kn 15.06.2005) ning asjaolu, et Martens oma „elutöö eest“ juba 2010. aastal sai Vabariigi Presidendilt teenetemärgi, räägivad iseenda eest.

 Mis audiitoritesse puutub, siis prevaleerivad asjas ilmselgelt tööd andva firma KPMG Baltics OÜ ärihuvid. Auditi ebamäärasus, mida peaks välistama deklareeritud audiitorkvalifikatsioon ja lepinguline riigigarantiiga rahavoog, ei lubagi teistlaadi auditarvamust anda.

Ettepanekud tulevikuks

Kui moodustaks Vabariigi Valimiskomisjoni hoopis valimistel kandideerivate erakondade esindajatest (konkurentsipõhisus), internetihääletuse komisjonist välistaks süsteemi autorid (Martens & Co) – korruptsioonivälistus), kaasates erapooletuse tagamiseks välisspetsialistid ning auditi telliks skeptikuist audiitoreilt („vastasus“ on objektiivsuse parim võimendi)? Aga selleks et „eilsega lõpparvet teha“, kutsuks IT-häkkerlust pisut surfama VVK-sse kaasatud asjameeste taustinfos välistamaks esmapilgul nagu puuduvaid parteilisi sidemeid.

 Radikaalne – aga demokraatlik!

[esiletõste:]     „Internetihääletuse komisjoni“ personaalne koosseis tundub olevat selle juhi ja kogu toimiva elektronhääletuse süsteemi looja Tarvi Martensi isiklik meeskond – kolleegid pühendumuses (internetitehnoloogia), kolleegid äris (Cybernetica AS) ja töökaaslased (AS Sertifitseerimiskeskus).

TIIT TOOMSALU,

ekspoliitik, Riigikogu liige 1999–2003

Sotsiaal-Humanitaarinstituudi riigiõiguse dotsent 2006–2011

Jaga |