100 000 sundüürnikku ütlevad Euroopa Liidule EI

Urmi Reinde,      06. august 2003


Majanduspoliitika rakenduslikke probleeme Eesti omandireformis
VELLO REKKARO
Tallinna Tehnikakõrgkooli Toimetised nr 3/2003

Majandusprofessor, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise linnakomisjoni liige ning Eesti Üürnike Liidu juhatuse kauaaegne nõunik Vello Rekkaro on avaldanud põhjaliku käsitluse Eesti omandireformist. Autor on temaatikat käsitlenud laiaulatuslikult, sidudes taasiseseisvumisaja kuritarvitused riigivaraga ja põliseestlaste kodude vastu suunatud kalletungi suhtumisega Euroopa Liitu ja eelseisva liitumishääletusega.

Rekkaro sõnul tuleb Eestil esmalt muutuda euroopalikku õigussüsteemi ja humanistlikke väärtusi silmas pidavaks riigiks, üle saada segaduste aja omandialasest korruptsioonilainest ja heastada kannatanutele kõigepealt räiged, inimsusevastased, eestlase püha koduõigust rüüstavad nn varatagastamisega looritatud kuriteod.
Ühiskonna eetilise puhastumise nimel tuleks meil veel enne ELiga ühinemist välja tuua süüdlased-ametnikud, kes korraldasid eestlaste massilise vaesumise nendelt vara äravõtmise kaudu. Kümnetel tuhandetel sundüürnikel on alles dokumendid, kus peal kohaliku omavalitsuse ametnike ning riigiametnike nimed ja allkirjad, mis tõestavad, nagu kuuluks 50 aastat inimeste käsutuses olnud seaduslik vara kellelegi teisele, kes pole poolsajandi jooksul selle vara säilimiseks mingeid kulutusi teinud ega paljudel juhtudel ka riigimakse maksnud.
Kõigest sellest on pikkade ja eestlaste kodudele paljuski saatuslikuks saanud aastate jooksul kirjutanud-rääkinud teadlased, ajakirjanikud, poliitikud, kultuuritegelased (teiste hulgas Arvo Kuddo, Anto Raukas, Anti Liiv, omandireformi ohvrina surnud helilooja Lepo Sumera). Majandusminister Jaak Leimann tõi 1997. a Riigikogu kõnetoolis välja arvu 10 miljardit krooni - just nii kõrge oli tol hetkel sundüürnike kaotatud kodude rahaline koguhind.
Majanduse, poliitika ja teaduse suhestatuse küsimused on alati olulised, kuid lausa saatusliku tähenduse võivad seosed nende valdkondade vahel omandada ühiskonnale murrangulistel aegadel. Seosed kolmnurgas majandus, teadus ja poliitika omavad inimeste heaolule kaalukat tähendust. Just poliitika sisaldab taotlusi ja eesmärke ning nende saavutamise eeldatavaid vahendeid konkreetsetes tegevusvaldkondades, sealhulgas majanduspoliitikas kui abinõude süsteemis, mida riigis rakendatakse, mõjustamaks kogu ühiskonna arengut.
Taasiseseisvunud Eestis valisime turumajandusliku tee. Jõuline reformimine tekitas aga ühiskonda ootamatuid probleeme ning väljakuulutatud eesmärkide saavutamise asemel leiab ühiskond end seismas silmitsi hoopiski tasanditega, mida pole soovitud. Kas osatakse nüüd pöörduda teaduse poole, et leida selgitust ja lahendusi, küsib Rekkaro.

Kuna koduõigus on osa inimõigustest ja genotsiidialased kuritööd on aegumatud, siis esineb ka omandireformi käigus elanike varade riisumine, nende õiguste ahistamine ja sunniviisiline ümberasustamine kui aegumatu kriminaalkuritegu. Kas aga meie väike rahvas on ise võimeline selleks, et vaadata euroopaliku õiguse alusel ümber senine omandireformi teostus? Kas suudame veel tagada õigusriikluse?
Õigus on osa kultuurist. Õigust, mis on õiglusest kaugenenud, on raske selle juurde tagasi tuua. Kui Eesti soovib sarnaneda Euroopale, siis pole valikut - tuleb edeneda põhiliste inimõiguste jälgimisel ja parandada omandireformi korruptiivsest teostusest tulenenud vead. Vaid teadusel põhinev poliitika ja majandus saavad tuua edu, rajades aluse stabiilsusele ja majanduslikule edule ning sotsiaalsele turvalisusele.
Euroopalik lähenemine omandi ülekantimise heastamiseks tähendab, et kogu see varandus, mis heausksetelt Eesti põliselanikelt omandireformi käigus võõrandati, tuleb kannatanutele kompenseerida riigi arvel, kes pole suutnud vaatamata mitmele valitsusvahetusele inimõigusi eiravat omandireformi euroopalikku õigussüsteemi viia.
Sundüürnikud on otsustanud öelda liitumisele ELiga seni EI, kuni nende kallal toimepandud ülekohus, seadusrikkumised ja põhiseaduse eiramine Eesti Vabariigis on lõpetatud.

---

MAJANDUSPOLIITIKA RAKENDUSLIKKE PROBLEEME EESTI OMANDIREFORMIS

Vello Rekkaro
Tõde pole vaja otsida -
kui vead leitud,
tuleb tõde ise päevavalgele!
(Karl Popperi ja George Sorosi motiividel V. Koslov. 2000, lk 3)

Majanduse, poliitika ja teaduse suhestatuse küsimused on alati olulised, kuid lausa saatusliku tähenduse võivad seosed nende valdkondade vahel omandada ühiskonnale murrangulistel aegadel. Seosed kolmnurgas - majandus, teadus ja poliitika - omavad kaalukat filosoofilist sisu ja olulist praktilist tähendust inimeste heaolule. Just poliitika kui praktiline inimtegevuse ala sisaldab endas taotlusi ja eesmärke ning nende saavutamise eeldatavaid vahendeid konkreetsetes tegevusvaldkondades, sealhulgas majanduspoliitikas kui abinõude süsteemis, mida riigis rakendatakse mõjustamaks kogu ühiskonna arengut. "Majanduspoliitika kujuneb välja tavaliselt majandusteooriate tundmisel ja nende rakendamisvõimaluste otsimisel. Üks või teine majandusteooria ei ole tunnustust saanud mõtiskluste, poliitiliste debattide jms teel, mida praegu Riigikogus meeleldi tehakse, vaid tuhandete majandusnähtuste uurimise ja üldistamise kaudu," kirjutas Tartu ülikooli majandusprofessor V. Türk artiklis "Majanduspoliitika - kas harrastus või teadus?"(1993).

Kui algimpulsid muutusteks lähtuvad aga poliitikast, nagu me ajalooliselt suhteliselt hiljuti lõppenud nõukogude-perioodil majanduselu korralduses korduvalt kogesime, mil mainitud seoste loomulik iseloom ei leidnud poliitikute poolt piisavalt arvestamist, on tulemuseks kaos, destruktsioon, lagunemine. Taasiseseisvunud Eestis valisime me siis turumajanduslikel alustel toimiva majanduselu rajamise tee. Uue majanduskorra kehtestamisel on aga ohud samad, sest seoste POLIITIKA - TEADUS - MAJANDUS osas võib reformimise tuhinas jääda teaduse roll ja tähendus tähtsustamata, mistõttu jõuline reformimine tekitab ühiskonda hoopis ootamatuid probleeme ning väljakuulutatud eesmärkide saavutamise asemele leiab ühiskond end seismas silmitsi hoopiski ootamatute probleemidega. Kas siis osatakse pöörduda teaduse poole, et leida selgitust ja lahendusi?

1. Teadmine või uskumine
Teadusliku käsitluse üldtunnustatud kriteeriumidest - algupärasus, tõelevastavus, sallivus, tõestatavus, kontrollitavus, täpsus, süsteemsus, kriitilisus ja eristamine - meenutame siinkohal lähemalt tõelevastavuse ehk objektiivsuse ja tõestatavuse mõningaid põhitõdesid.

Tõelevastavuse ehk objektiivsuse all mõistetakse taotlust avastada ja kirjeldada nähtusega seotud tõelisi põhjusi, nende tõelisi omadusi ja seaduspärasusi olenemata subjektiivsetest asjaoludest - see tähendab, et kõike uuritavat tuleb käsitleda " just nii, nagu see tegelikkuses esineb ja teha sellest niisuguseid järeldusi, nagu kogutud andmestik eeldab ja võimaldab, hoolimata sellest, kas need järeldused on kooskõlas üldlevinud arusaamade, tavade, moraali või hea tooniga, varasemate autorite ja vastava ala suurimate autoriteetide arvamustega jne" sedastatakse kogumikus "Teadustöö alused". (1985, lk 82) Objektiivsusega ühenduses tõstatub küsimus teaduse ja terve mõistuse vahekorrast. Terve mõistus on inimesele intuitiivselt omane võime kujundada arvamusi kõigi tema ümber toimuva kohta, terve mõistuse alusel formuleeritud seisukohad on tavaliselt niisugused, mille puhul arvatakse, et järeldus on igale palja silmagagi näha. Terve mõistuse tähtsus teaduses on suur, ent teadus ei ole sama, mis terve mõistus. Teadus küll kasvab terve mõistuse pinnal, ent vabaneb selle mõjust sedamööda, kuidas ta läheneb täiuslikkusele. Teadus hakkab oma erifunktsiooni täitma ühiskonnas alles sellest peale, kui ta on suuteline ütlema ka midagi niisugust, milleks inimene oma lihtsalt terve mõistusega ei ole suuteline, rõhutatakse samas. Tavalise mõtlemise ja teadusliku mõtlemise tähtsamaks erinevuseks ongi, et teaduslik mõtlemine taotleb olla eelarvamustevaba.

Tõestatavuse nõue tähendab seda, et mis tahes väide peab olema küllaldaselt tõestatud. See nõue on majandusteaduses eriti aktuaalne, sest just majanduse vallas on siiamaani veel küllalt levinud taotlus eelkõige veenda. Meeldiv on, kui mingi probleemi teaduslik käsitlus on esitatud veenvalt, kuid pelk veenmine, ja isegi kujunenud veendumus, ei muuda veenmist veel teaduslikuks meetodiks. "Veenmine apelleerib uskumisele, teadus apelleerib ümberlükkamatutele teadmistele", tõdetakse samas. (ibid., lk 89) Et veenmisel teaduslikku väärtust ei ole, tõendab see, et tihti on õnnestunud veenda inimesi, ja nende seas ka tuntud teadlasi, asjades, millel ei ole mingisugust tõepõhja all. Valdkonnad, kus range loogilis-matemaatiline tõestamine ja eksperimendid pole kasutatavad, jääb väidete tõestatuse tähtsaimaks proovikiviks arutluste loogilise struktuuri kontrollimine. "See algab mõistete piiritluste kontrollimisest, mõistete ja nende kohta kasutatavate oskussõnade üksühese vastavuse kontrollimisest ning nende vahendusel sõnastatud otsuste seostamisel kasutatud võtete kontrollimisest. Kogu arutluskäigu ja argumentatsiooni korduv kordamine (peas või paberil) teenib siin võimalike vigade avastamise huve." (ibid., lk 90).

2. Majandusseadus ja juriidiline seadus
Teaduse eesmärgiks on alati ja kõikjal asjade või nähtuste olemuse ja toimimise seaduspärasuste väljaselgitamine. Ühiskonna rikkuse olemuse, vara vormide ja allikate problemaatikaga tegeleb majandusteadus. Asja korralduslikku külge reguleerivad tavad, õigusnormid ja juriidilised seadused, kuid erinevalt majanduselu aluseks olevatest objektiivsetest majandusseadustest on need subjektiivsed, mis kätkeb võimalust, et kehtestatud õiguslik regulatsioon ei pruugigi olla kooskõlas loodus- ja majandusseadustega. Tegemist on siis ühiskonnas nn vastu voolu ujumisega, mis toob kaasa põhjendamatuid kulutusi, ebatõhusust, sageli sotsiaalselt halvavaid otsuseid.

Ajaloost on tuntud enam kui 2,5 tuhat aastat tagasi Hiinas seaduskuulekust absolutiseeriv legism (Guan Zhong), kus kesksele kohale oli paigutatud korraprobleem ehk üleüldise seaduskuulekuse tagamine. Seejuures korra algeid otsiti tippvõimurite maisest seadusandlusest. Ja kuna poliitika ja moraal leiti põhjendatult teineteisele vastakad olevat, siis järeldati, et moraalil tuleb taanduda! Ent legistid läksid veelgi kaugemale ja isegi rahva lollitamist ei häbenetud otsesõnu eesmärgiks nimetada. Valitsema pääses kultuurivaenulikkus.

Hiljaaegu kasutusele võetud mõiste legalism märgib väärõpetust, mis tõstab juriidilised seadused objektiivsetest majandusseadustest ja taoti isegi loodusseadustest kõrgemale, dominantsele kohale. Sedalaadi õigusfetiðism omistab järelikult seadusetähele, paragrahvidele suisa üleloomuliku jõu, mis on ilmne müstika retsidiiv. Tulemuseks võib olla vaid täiesti utoopiline ja seega kahjutekitav õiguslik seadusloome. Kas öeldus omakorda ei tundu miski ehk meie tänapäevastki tuttavlikuna, küsib siinkohal V. Kellik (2000, lk 7,8).

Tänase Eesti poliitikas märgib otseselt selliseid ilminguid politoloog Rein Ruutsoo, kes rikkuse jaotumise mõõtmisel ühiskonnas osutab poliitikute taolisele taotlusele. "Poleks uskunud, et näen oma silma all tõeks minevat Marxi tõdemust, et kui mõni loodusseadus on vastuolus poliitiliste huvidega, siis kuulutatakse see valeks ja tee on valla sotsiaalteaduslikule "lõssenkismile"." (Tänavsuu. 2002, lk 8).

Kõigist teadustest on just majandusteadus see, nagu juba ka mainitud sai, mis tegeleb rahvaste-riikide vara, rikkuse allika ja vormi problemaatikaga. Majandusteaduslike mõtiskluste sisuks on ennemuistsetest aegadest olnud rikkuse sisu ja päritolu küsimused. Antiik-Kreeka ajastust, kui hakkas lagunema sugukondlik kord ja kujunema riik, kirjutas Homeros, pidades kõige õilsamaks rikkuse allikaks sõda, samuti kontributsiooni ja röövimist; kaubandust ja laenuandmist ta aga rikkuse allikana heaks ei kiida. (Krinal. 1998, lk 27) Klassikalise poliitilise ökonoomia tekkimise algusperioodist osundaks Pierre Boisguillebert´i (1646-1714) teosele "Arutelu rikkuse olemusest" ja William Petty (1623-1687) loosunglikule sedastusele "Maa on rikkuse ema ja töö tema isa". Kaasaegne majandusteaduslik tavakäsitlus algab aga Adam Smithi tähtteosega "Uurimus rahvaste rikkuse olemusest ja põhjustest" (1776). Just see töö pani aluse tänapäevasele majandusteooriale, mille läbivaks ideeks on turgude isereguleeriv loomus, sest neid suunavad objektiivsed majandusseadused kui nähtamatu käsi. Alustab aga Smith tööjaotuse analüüsimisega, sest "aasta jooksul tehtud töö on selleks esialgseks fondiks, mis varustab rahvaid kõigi vajalike produktidega" .(ibid., lk 90).

3. Omand ja omandiõigus
Arenenud turumajanduse aluseks on omand. Kuid mis on omand? Filosoofid on siin pakkunud vägagi intrigeerivaid seletusi. Näiteks 1840.a. Pierre Joseph Proudhon teoses "Mis on omand?" määratles: "Omand - see on vargus." Tuntud filosoof ja majandusteadlane Karl Marx, eelmise aastatuhande suurim mõtleja BBC News Online´i küsitluse alusel Albert Einsteini, Isaac Newtoni, Charles Darwini jt üldtuntud suurmeeste ees, aga selgitas: "Omand - see on kõikide tootmissuhete kogum." Kindlasti on siinkohal huvipakkuv lisada Riigikogu mitme koosseisu liikme, akadeemiku ja statistikaprofessori Uno Mereste poolt seoses meie omandireformiga autorile 17.06.1996 antud definitsioon: "Eestis on omand eelkõige vägivald". Tuleb nõustuda, et omandireformi käigus varade tagastamine poolsajanditaguste formaalsete omanike õigusjärgsetele subjektidele kätkeb endas nii mõndagi tõele mittevastavust ehk ebaobjektiivsust ning lähtub uskumistest ja võib-olla isegi veendumustest, mis ei vasta siiski teaduslikkuse nõuetele.

Meie tsivilisatsiooni fenomen on eraomand. Oma arengus on eraomand läbinud kaks vastandlikku etappi, millest on veenvalt kirjutanud E. F. Schumacher raamatus "Small is Beautiful. Economics as if People Mattered". Esmalt omand kui vahend, mis annab vabale inimesele võimaluse ise tööd teha erinevalt orjast ja proletaarlasest, ning teiseks omand kui alternatiiv sellele. See, et vara kuulub töötavale omanikule, on loomulik ja eluterve, samuti kui teises juhtumis on midagi ebaloomulikku ja väärastunut - eraomand passiivse omaniku käes, kes elab parasiteerivalt teiste töö arvel.(1975, lk 264) Järelikult ei saa käsitleda eraomandit üheselt, eristamata selle sisulist seost kasutajaga, töötegijaga või omandiõiguse tekkimise eripäraga.

4. Omandipoliitika määrav tähendus majanduspoliitikas
Majanduspoliitilised eesmärgid realiseeruvad eelkõige korrapoliitiliste, ühiskonnaelu põhialuseid käsitlevate otsustuste kaudu. Siirdeühiskondades on siin üks olulisemaid omandireform - endise ühiskondliku (riikliku ja kooperatiivse) omandi jaotamine eraomandiks erastamise, sealhulgas varade tagastamise kaudu, millist tegevust Eestis võib suhteliselt vastuoluliseks ja probleemiderohkeks, samas ka mõneti saamatuks ja läbimõtlematuks pidada. (Raudjärv. 2000, lk 125, 131).

Omandireformi aluste seadus võeti vastu 13.06.1991. a ning pidi saama aluseks omandussuhete ümberkorraldamisel omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks ning olema suunatud omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamisele ja eelduste loomisele turumajandusele üleminekuks. Reforme alustades püstitati seaduses eesmärgiliseks nõudeks: "omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut" /§ 2 (2)/.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumisel 1991. a ei taastatud 1940. a kehtinud põhiseaduse ja teiste seaduste toimet, sealhulgas ka omandiõiguse osas, ning seetõttu on kohatu rääkida restitutsioonist. Omandiõigus oli Eesti Vabariigis küll tähtajatu nagu igal pool ja alati, kuid nõudeõigus omandile kadus ka esimese astme omanikel siiski kindla aegumistähtaja möödumisel, kui vara oli osutunud mahajäetuks, omanik vara eest ei hoolitsenud või oli loobunud selle kasutamisest. Balti Eraseaduse (Provinzialrecht der Ostseeprovinzen) järgi, mis reguleeris omandiõigust Eestis kuni okupatsioonini ja sellele järgnenud anneksioonini 1940. a, oli nõudeõigus varale vaid esimese astme omanikul; omandi nõudeõiguse aegumisel olid aga pärijate nõuded õigustühised. Aegumistähtaja (10 aastat ) saabumisel kaotas ka omanik õiguse vara tagasi nõuda, kui varal oli uus esimese astme seaduslik omanik. Selle puudumisel tohtis ta oma vara tagasi küsida kohtu kaudu, kuid selle soovi rahuldamine ei olnud kohustuslik. (Svod graþdanskih uzakonenii…1914) Tuleb arvata, et nõudeõiguse aegumisega võtab tsiviilõigus arvesse loodusjõudude ja -seaduste toimet ning inimtöö väärtust loovat olemust. Pelk okupatsiooni konstateerimine ei muuda olematuks loodusseaduste toimet poole sajandi jooksul samuti kui 1940. a varade osas kehtinud nõude- ja pärimisseadusi. Seadustikus kasutatavale terminile "tagastamine" ei ole meil antud 20. sajandi arusaamadele vastavat majandusliku tegelikkuse õiguslikku kirjeldust ega sisu.

5. Tagastamine või kinkimine
Märkimisväärne on seejuures tõik, et Omandireformi aluste seaduses on erinevalt teistest terminitest tagastamise mõiste jäetud õiguslikult avamata. (§ 20 annab munitsipaliseerimise, § 32 erastamise, § 42 vara taasriigistamise määratlused) Tagastamise käsitluse võib leida Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas, kus seoses OAS § 2 räägitakse omanike õiguste taastamisest, mitte selle uuesti tekkimisest.

Seoses nn korteriskandaaliga 1997. a Kesklinna Valitsuse poolt mitteeluruumide eraldamisega tööandja eluruumideks, kus õigusliku ekspertiisi käigus kerkis esile mõistete "andmine" ja "saamine", mida seadus tegelikult ette ei näe, rohke kasutamine ametnike poolt, jõudsid Tartu Ülikooli Õigusteaduskonna Avaliku õiguse instituudi eksperdid prof. R. Narits ja prof kt K. Merusk järeldusele, et antud tegevuses puudub õiguslik loogika, mis tuleneb seaduste eesmärgist ja millega kahjuks pole arvestatud, ning tekkinud olukorra algpõhjuseks on seaduste nõuete eiramine, mis omakorda on üheks staadiumiks linnaametnike ebaseaduslike toimingute jadas. (Tallinna Linnavolikogu kiri 28.01.1997 nr 42 ja vastus 11.02.1997).

Taastatud riigis saab rääkida omanike õiguste taastamisest neile kuulunud varale. Omandireformi teostus tekitab aga küsimuse: kas meil ei toimugi varade tagastamine, vaid hoopis omandiõiguse andmine teatud isikutele ametnike suva alusel? Siis on vara "tagastamine" eriline ettevõtlusvorm, üks osa endise riigivara erastamise protsessis, kus formaaljuriidilisi isikuid omanikena vajatakse kui kulisse, millega avalikkuse silmis maskeerida vara erastamist nn õiguslikele subjektidele kinkimise vormis.

6. Vara ümberjagamise õiguslik alus
Õiguslikult tuleb lähtuda Eesti Ülemnõukogu otsusest 1990. a 19. detsembrist "Omandiõiguse järjepidevuse taastamisest". Samuti on hiljem valitsusele esitatud eelnõude koostajad andnud lisatud seletuskirjas (justiitsminister P. Varul, kantsler M. Oviir) selgituse, et "taastatud riigis saame rääkida üksnes omanike õiguste taastamisest, mitte selle uuesti tekkimisest". Seega peaks olema üheselt selge, et omandireformiga seonduvates õigusaktides tuleb käsitleda "vara tagastamist" tähenduses "õiguste ja kohustuste taastamine varale".

Kuigi inimlikult võib olla mõistetav püüe taastada õigusvastaselt 1940. a võõrandatud vara omanike õigused neile siis kuulunud varale, kuid kaasaegne majandus- ja õigusteadus ei jäta selleks 50 aasta tagant mingit lootust ning ka Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadus kajastab neid arusaamu ning ülaltoodud § 2 (2) välistab sellise võimaluse sõnaselgelt. Seetõttu väärib lähemat uurimist, millisel õiguslikul alusel siiski antakse 1940. a formaaljuriidilistele omanikele ja nende pärijate nüüd laiendatud ringi nn õiguslikele subjektidele üle praegu reaalselt eksisteerivat vara, arvestamata isegi toonase vara majanduslikku kuuluvust (võlad, pantimine),"mistõttu said 1990. a-il omanikeks ka need, kes seda enne 1940 ei olnud." (Kuddo. 2000, lk 267) Hoopiski ei ole arvesse võetud poolsajandi jooksul toimunud majandustegevust, sh ühelt poolt loodusjõudude toimet ja teiselt investeeringuid, tööd ega arvestata nende varade nüüdsete seaduslike valdajate, kasutajate ja ka omanike (kui riigivara kaasomanike) õiguslikku tahet. (Rekkaro. 1998, lk 257, 258) Paljast veendumusest, et tegutsetakse õigesti, peaks kaasajal riigielu korraldamiseks siiski väheseks jääma, ja pöörduda tuleb teaduse poole.

Vaadates omandi õiguslike aluste akadeemilist käsitlust juristide baasilises õpperaamatus "Asjaõigus. Õpik" (Schwab 1991) leiame siiski üllatusega, et omandi olemuse määratlemisel on omandi sisu avamisel selle ajaloo ja tähtsuse (§ 26) ning omandi sisu, piiride ja mõiste (§ 27) juures jäänud esile toomata tõsiasi, et õigus ei loo omandit füüsiliselt, vaid ta annab asja suhtes omandiõiguse. Õigusteadus käsitleb omandit kui õigust asjale, kui õiguslikku võimu asja üle. Omand on ulatuslik, kuid mitte piiramatu õigus niivõrd, kui selle vastu ei seisa seadus või kolmandate isikute õigused. Omandi avalik-õiguslikke piiranguid reguleeritakse tänapäeval seadustega kooskõlas ühiskonnas valitseva omandi sotsiaalse ja eetilise käsitlusega; omanik on kohustatud teostama oma õigust vastavalt sotsiaalsele otstarbele. Rõhutamata aga on jäänud, et omand kui asi on eelkõige produkt, töö vili. Küll aga leiab käsitlemist igamine kui omandiõiguse tekkimine asja kauaaegse vahetpidamatu ja heauskse valdamise tagajärjel. (ibid., lk 160) Tuleb arvata, et just igamise mõistes kajastub õigusteaduses loodus- ja majandusseaduste toime arvestamine. Mõtleme siinkohal meie kaasaegsete arusaamade tekkimisele näiteks maa hinda kujundavatest teguritest, s.o millest sõltuvana kujuneb turul konkreetse krundi hind või siis rendimaks või ka korteri väärtus ja üür, mida selgitab majandusteadus.

Toimuv varade ümberjagamine nn. tagastamise vormis on kaasa toonud inimsusevastaseid koduõigust rikkuvaid tegusid. Genfis 1948. a allkirjastatud rahvusvahelise õiguse põhidokument "Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon" määratleb genotsiidi kui tegu, mis on toime pandud kavatsusega hävitada rahvuslikke üksusi neile tahtlikult selliste elutingimuste pealesurumisega, mis põhjustab hävimist. (Guidelines… 1999) Elamute tagastamisega on selliseks üksuseks saanud nn sundüürnikud, s.o elanikud, kellelt on omandireformi käigus riikliku vägivallaga võetud nende seaduslikult soetatud kodude pidamise õigus.

Senine inimõigusi eirav (Inimõiguste…1996) ja Eesti Vabariigi põhiseaduse ning ka omandireformi aluste seaduse sätteid rikkuv varade ümberjagamine nende tagastamise sildi all on tegelikult olnud majanduspoliitiline vägivald, riigivõimu omavoli (Sumera 1997, lk 273) oma rahva kallal. Osa ametnikkonna soovimatus tunnistada loodus- ja majandusseaduste ülimuslikust Eestis teostatava õiguspoliitika suhtes on ilmne: "meie "õigusminister" on valetanud, petnud ja korduvalt seadusi rikkunud ning tema selja taga on suur ja võimas korrumpeerunud ametnikkond, kes ei põrka tagasi ühegi pettuse ees." (Raukas. 2000, lk 154) Milliste tagajärgedeni aga selline majanduspoliitika reaalsuses viib? Kas rajab see alust sotsiaalsele stabiilsusele ühiskonnas, koosmeelele, ühiskondlikule kokkuleppele? Nõustugem A. Kuddo järelmiga, et omandisuhete ümberkorraldamine tuleb viia kooskõlla Põhiseadusega ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, mis eeldab lisaks seadusandluse täiustamisele riigi ressursside märkimisväärset eraldamist omandireformiga kaasnevate vastuolude kõrvaldamiseks. (Kuddo. 2000, lk 270)

Poliitikute - seaduseandja - ja täitevvõimu ametnike koostöö kaaskodanike varade tasuta eksproprieerimisel mingile ametnike suva alusel määratletavale inimgrupile nende majanduslikes erahuvides on korruptsioon. Sellist võimkonda on akadeemik Endel Lippmaa hellitavalt kutsunud "kleptokraatiaks". Korruptsioon (ld corruptio - rikutus, moraalne laostumus, äraostetavus) tähendab üldmõistena ametiseisundi ja sellest tulenevate õiguste kuritarvitamist isikliku rikastumise või muudel omakasulistel eesmärkidel. Erialakirjanduses on korruptsiooni kirjeldatud valemina: C (corruption) = M (monopoly) + D (ingl discredition - suva) - A (ingl accountability - vastut(-av)us) Korruptsioon leiab aset, kui (ameti-)isikul on monopoolne võim mingite kaupade või teenuste jaotamise üle; ta saab toimida suvaliselt otsustamaks, kes kui palju ja mida saab; ning puudub konkreetne vastutus ja aruandekohustus. (Vensel. 1999) Seega varade nn. tagastamine on meil lausa klassikaline korruptsiooni näide, mis on põiminud kokku paljusid alates seaduseandjast kuni nn tehisomanikeni, kellele kui võib-olla heausksetele õiguslikele subjektidele on ametnike poolt antud tagastamise nime all omandiõigus võõrale varale sageli seadusevastaselt.

7. Tarastamine ja tagastamine
Küsimus ei ole pelgalt majanduslik või sotsiaalne, nagu esmalt võib tunduda, vaid tegemist on suure hulga inimeste represseerimisega, nende inimõiguste otsese rikkumisega. Niisugust pretsedenti Euroopa hilisajalugu vaevalt siiani tunneb! Võrreldav on see vast kurikuulsa "lambad õgivad inimesi" olukorra kirjeldusega tarastamiste perioodi Inglismaal 16. sajandil Thomas Moruse "Utoopias" (1869). Ja järgnev meenutab teadjale samuti paratamatult 18. sajandit sealsamas, mil "Bills for Inclosures of Commons" oli kogukondliku ja riigimaa selle kasutajatelt röövimise vahendiks. (Marx 1953) Erinevalt "tarastamisest" Inglismaal, mille käigus vägivallaga, sotsiaalselt ebaõiglaste ja julmade meetoditega võeti maaharijatelt maa valdusõigus (Bernal. 1962, lk 272), toimus korterite, elamute ja maade hõivamine Eestis 20. sajandi lõpuaastatel ja olukorras, kus kehtis kaasaegne euroopalik kriminaalkoodeks, mis annab sellisele tegevusele ühese hinnangu. Varavastaste kuritegude osas (6. ptk.) käsitleb § 141 prim riisumist omastamise, raiskamise või ametiseisundi kuritarvitamise teel, kus lõige 3 näeb ette karistuse süüdlasele usaldatud või tema korralduses oleva võõra vara omastamise või raiskamise eest, samuti võõra vara riisumise eest ametiisikute poolt oma ametiseisundi kuritarvitamise teel suures ulatuses või kuritegeliku ühenduse poolt.

Kuna koduõigus on osa inimõigustest ja genotsiidialased kuritööd on aegumatud, siis esineb ka omandireformi käigus elanike varade riisumine, nende õiguste ahistamine ja sunniviisiline ümberasustamine kui aegumatu kriminaalkuritegu. Kas aga meie väike rahvas on ise nüüd veel võimeline, et vaadata Euroopa õiguse tasemel ümber senine omandireformi teostus eelkõige elamute osas? Kas suudame tagada õigusriikluse?

Õigus on osa kultuurist. Õigust, mis on õiglusest kaugenenud, on raske selle juurde tagasi tuua. Kuid jagan Platoni veendumust, et õiguse sisuks peab olema õiglus. "Ius est ars boni et aequi!" - Õigus on headuse ja õigluse kunst! Kui Eesti soovib sarnaneda Euroopale, siis pole siin valikuid - tuleb edeneda põhiliste inimõiguste jälgimisel ja lõpetada inimõigustega vastuolus olev korruptiivne omandireformi teostamine ning parandada vead. Vaid teadusel põhinev poliitika ja majandus saavad tuua edu, rajades alust stabiilsusele ja majanduslikule edenemisele ning sotsiaalsele turvalisusele, et läheneda Euroopa ühiskodule.

Kirjandus
- BERNAL, J.D. 1962. Teadus ühiskonna ajaloos. Tallinn.
- Guidelines on practical aspects in the realisation of the human right to adequate housing , including the formulation of the United Nations housing rights programm. - UN document registered as "HS/C/17/INF/6" of 30 March 1999.
- Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega nr 2, 3, 5 ja 8) ning selle lisaprotokollide nr. 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 ratifitseerimise seadus. - Riigi Teataja, II osa Välislepingud, nr. 11/12, 1. aprill 1996, art. 34.
- KELLIK, V. 2000. Majandusmõtteloost. Koolkondade dialoog. Tallinn.
- KOSLOV, V. 2000. Rahalugusid. Tallinn.
- KRINAL, V.1998. Majandusteaduse ajaloost. TÜ Kirjastus.
- KUDDO, A. 2000. Omandireformi okkaline rada. - Rmt. Eesti uue aastatuhande lävel. Väikerahva võimalused ja valikud. Koostaja Ebba Rääts. Tallinn, TEA kirjastus, lk 261-270.
- MARX, K. 1953. Kapital. Poliitilise ökonoomia kriitika. Esimene köide. I raamat: Kapitali tootmise protsess. Tallinn, ERK, lk 626.
- RAUDJÄRV, M. 2000. Majanduspoliitika alused. 3., täiendatud väljaanne. Tallinn, Tartu: Mattimar OÜ.
- RAUKAS, A. 2000. Kõik on võrdsed, kuid mõned on võrdsemad…Tallinn, OÜ Võlanõudjate Kirjastusgrupp
- REKKARO, V. 1998. Eesti ühiskond ja omandireformipoliitika. - Rmt. Eesti Vabariigi integreerumine Euroopa Liiduga - majanduspoliitika eesmärgid ja abinõud. VI teadus- ja koolituskonverentsi ettekanded-artiklid (Tartu - Värska, 25.-27. juuni 1998), lk 253-259.
- SCHUMACHER, E.F. 1975. Small is Beautiful. Economics as if People Mattered. PERENNIAL LIBRARY, Harper & Row Publishers: New York, Hagerstown, San Francisco, London.
- SCHWAB K.H., PRÜTTING H. Asjaõigus. Õpik. Tõlge eesti keelde:Schwab, Karl Heinz: Sachenrecht: ein Studienbuch. Fortgef. von Hanns Prütting. - München: Beck, 1991.
- SUMERA, L. 1997. Pöördumine Kultuurinõukogu juubelikoosolekul 17.06.1997 Tallinnas Kadrioru lossis. - Rmt. Eesti uue aastatuhande lävel. Väikerahva võimalused ja valikud. Koostaja Ebba Rääts. Tallinn, TEA kirjastus, lk 271-277.
- Svod graþdanskih uzakonenii gubernii Pribaltiiskih s prodolþeniem 1912-1914 g.g. i s razjasnenijami v 2-h tomah. Riga, 1914 g.
- Tallinna Linnavolikogu kiri 28.01.1997 nr 42 ja vastus 11.02.1997.
- TEADUSTÖÖ ALUSED. Valitud küsimusi teaduse teooriast ja metodoloogiast majandusteaduskonna üliõpilastele. Koostaja Uno Mereste. 1985, Tallinn, TPI rotaprint.
- TÄNAVSUU, H., ERNITS, P. Et taas oleks üksainus Eesti. - Luup, 2002, 18.01., lk 8.
- TÜRK, V. 1993. Majanduspoliitika - kas harrastus või teadus? - Postimees, 26.03.
- VENSEL, V. Paha korruptsioon. - Äripäev, 1999.08.06.
English summary

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (21)