Mõistus, hakka koju tulema!

Mis turg on ühe tootjaga?

Mis seal üldse turust rääkida, kui meie vabariigis on ainult üks elektritootja! Kui neid olekski kaks või kolm, ikkagi ei ole erilist põhjust rääkida turust.

Elektriarve juurde kuulub nüüd veel arve elektri ülekandetasu kohta, mis on elektrihinnast palju suurem. Kas elekter on läinud raskemaks või paksemaks, et selle transportimine nõuab täiendavat kulu? Teatavasti oli elektri ülekandekulu olnud lisatud ka senini kehtinud elektrihinna sisse ja seda on makstud aastaid. Kas ei ole seda raha elektrivõrkude remondiks ja uuendusteks kasutatud möödunud aastakümnete jooksul, kui nüüd on järsku tekkinud sellise suure investeeringu vajadus? Eesti Energiast võtab riik dividendidena välja ligemale 100 miljonit. Sandor Liive jutust selgub, et investeeringud energiavõrkudesse kaetakse kasumi arvelt ja täiendavat investeeringut sinna enam vaja ei ole. Kuhu rahva käest kasseeritav võrgutasu siis läheb!?

Kasum ja kahjum eraldatud

Ilmselt tekkis nüüd vajadus moodustada kõrgepalgalisi töökohti. Selleks kasutati ära kapitalismi dogmaatilist põhimõtet, et tootja ja toodangu transportija peavad olema eri isikud või ettevõtted. Kui vähegi mõelda, siis selline manipulatsioon tõstab paratamatult toote hinda lõpptarbijale. Küsime: kellele on selline muudatus kasulik? Vastame: omanikule! Mitte rahvale.

Kommunismi dogmasid oleme küllalt naeruvääristanud. Kapitalismi dogmade kohta võiks meie vabariigist tuua teisigi näiteid, millega on tekitatud inimestele ebameeldivusi.

Näiteks. Eestis eksisteeris edukalt üks raudtee-ettevõte, mis teostas kaubavedusid ning selle kõrval ka reisijatevedu. Üks täiendas teist, ettevõte oli jätkusuutlik. Rongiga reisimine või töölkäimine oli kõigile taskukohane.

Pärast kaubaveo ja reisijateveo eraldamist teenitakse kaubaveoga kasumeid, kuid reisirongide käigushoidmisega on tõsiseid raskusi, sest reisijad peavad nüüd oma kalli sõidupiletiga kaubaveo kasumit aitama välja teenida. Haapsalu raudteel kadus kaubavedu ja õige pea ka reisijatevedu, mille tagajärjel on hakanud sealtkandist tasapisi lahkuma ka rahvas. Kas selline areng on mõistlik?

Inimeste vedu ei tasu ära!

Eksperimente võib korraldada suures ja jõukas riigis, näiteks USA-s, kus rahvast on palju ja jõukust rohkem. Eesti-suguses väikeriigis toob selline elukorraldus kaasa vähe kasumeid andva ettevõtluse väljasuremise ja inimeste elujärje halvenemise. Nii on meil vähendatud reisijatevedu raudteel ja ka bussiliinidel lihtsa põhjendusega, et see ei tasu ära. Et niisugune asjaolu ei paista valitsust häirivat, viitab kogu suund maaelu sihilikule väljasuretamisele, mida põhjendatakse kapitalismidogmaga.

On kõigiti arusaadav ja lapselegi mõistetav, et kui riik tahab olla edukas, siis ta hoolitseb kõigepealt oma infrastruktuuri eest, sh transpordi organiseerimise, energia ülekandmise ja jaotamise ning selleks vajalike seadmete ülalpidamise eest. Vahendeid selleks ei ole mitte vaja kusagilt leida, vaid teenida töötute töölerakendamise ja riigiettevõtete majandusliku tegevusega. Arvan, et ka igal vabariigi kodanikul pole kahju omapoolse toetuse lisamisest ühisesse üritusse, mis aitab kõigi elu parandada.

Üks viimaseid tobedavõitu uudiseid räägib sellest, et Tallinna ühistransport olla põhjustanud taksonduses sõitjate 25-protsendist vähenemist ja sellega seoses ka tööpuuduse kasvu. Noo, taksod on ikka olnud inimeste jaoks, mitte vastupidi! Kui sõitjaid pole, tähendab, pole ka taksosid niipalju tarvis. Igal juhul on ühistransport positiivne.

HARRI KURVITS, Haapsalu

Jaga |