Eestit puhastav jõud - muulased ja muud

REET KUDU

kirjanik

Ometi eirab ja reedab Eesti Vabariigi vähemusrahvaste kohtlemine samavõrd kuulsat kirja nagu ka kümmet käsku, sest mõistmatuse ja vihkamise seeme puistati kodumaa mulda just sel hetkel, kui elanikkonna hulgast kriipsutati maha kõik need, kelle emakeeleks polnud eesti keel, kuigi ka nende koduks oli juba aastakümneid olnud Eesti, kus nad olid töötanud kõrvuti eestlastega ja paljud olid loonud isegi ühise pere. Ometi oli osa Eesti pinnal sündinud lapsi äkki omad ja teised võõrad. Seda tehti sama sõjakalt rahvuslippe lehvitades, nagu töölissangarid olid kord lehvitanud proletariaadilippu vastalisi intelligente ja kulakuid likvideerides. Sõjajärgne „puhastamine" sai nüüd küll uue sisu - algas etniline „puhastamine" emakeele alusel, kusjuures ei lugenud enam ükski sovjetlik tegu või kuritegu. Kodakondsuse ja „süütuse" omandamisel sai otsustavaks õige keel.

Kodakondsusetuse seemnekesest on kahekümne aastaga arenenud tõeline mõistmatuse ja vihkamise mets, mille tihedas rägastikus vaid endised kollaborandid end mugavalt tunnevad, sest on endale puulatvadesse mugavad pesad teinud, kust poetavad lihtsameelsetele poolehoidjatele aeg-ajalt uusi hävitusseemnekesi, milleks oleks kindlasti ka kogu Euroopas kuulsa Tuhala nõiakaevu kuulsusetu lõpp. Aga rahvas usub ja usaldab valetajaid endiselt, sest süüdi on ikka keegi teine, mitte mõni nende kollaborandist rahvuskangelane. Ajakirjas „Die Welt" imestas Gerhard Gnauck, kuidas valitakse tagasi valitsus, kes teinud tohutuid palgakärpeid ega ole suutnud leevendada tööpuudust. Paljudele eestlastele pole aga oluline, et neid valitseb elav  sovjet-ausammas, sest juubeldatakse üksnes pronkskujude kadumise üle.  

Kohe pärast sõnavabaduse saabumist vaidlesin ühes telesaates samal teemal Nõukogude raadio propagandisti ja väliskommentaatori Harri Tiidoga, püüdes  tuntud „NSV Liidu välisvaenlaste  paljastajat"  veenda, et  ääremaadele pagenud parteitud venelased on meie demokraatiale märksa väiksem oht kui silmakirjalikud sovjetkollaborandid. Mind ei üllatanud, et Nõukogude välispoliitikaga karjääri teinud Tiido püüdis kuulutada parteituid venelasi „viiendaks kolonniks", aga mind vapustas juba siis, et seda tegid ka paljud meie endised teisitimõtlejad ja rahvuslikud iidolid.

Loomulikult on venelaste seas putinimeelseid kisakõrisid, aga neid on seal märksa vähem kui eestlaste seas ultranatsionaliste ehk täpsemini - sovjetnatsionaliste. Ja kui venelased ise diskrimineerimist avalikult eitavad, ja nii meie rahvuskollaborante osavalt toetavad, siis on neil tõesti privileege märksa rohkem kui mõnel puruvaesel eestlasel. Rohkem on neid ka vene miljonäridel ja kõigil neil avaliku elu tegelastel, kes lasevad endast teha üleüldise integratsiooni näidiseksemplari, kusjuures riigikeele tase või tasemetus ei ole sel juhul enam üldse oluline. Märksa olulisem on, et emakeelepäeval venelastele ja muudele muulastele ei meenutataks nende tegelikku emakeelt.

Olen püüdnud kakskümmend aastat nii oma romaanides kui ka artiklites eestlastele  põhjendada, miks sovjetid on ohtlikumad kui võõrtöölised või vene-juudi intelligendid, kes tulid stagnaajal  lahke ja südamliku väikerahva juurde uut kodu looma, et Kremlist kaugemale pääseda.  Aga kui  mu esinemisele Antwerpeni flaami PEN-klubis lendas rahvuslikult raevukas ajakirjanik, kelle ainsaks sihiks oli näidata, et Eesti Vabariigis pole marurahvuslust ning ka mitte mingit vähemusrahva diskrimineerimist, siis sain lõplikult aru, et mu ennustused olid murranguajal liigagi õiged ja kahekümnendaks juubeliks on sovjetnatsionalistlikud kollaborandid võitnud. 

Kas nad võitsid lõplikult?

Mul on Belgiasse lennanud ajakirjanikust praegu küll pigem kahju, nagu ka paljudest teistest, kes tahtmatult upitavad võimule endisi parteisekretäre, neid ustavaid sovjetlakeisid. Lehekommentaaride räige sõimu minu aadressil põhjustas ju eelkõige mõnitav alatoon, mis kaasneb kahjuks liigagi tihti meie vähemusrahvaste probleemidest kirjutades, sest „probleeme pole ju olemas". Ajakirjanik ajas hoolimatult segi Läti ja Eesti, kuigi tegemist on kahe täiesti erineva riigiga, aga kinnitas, et see polevat mingi viga ega väärivat vabandamist. Ilmselt just seepärast paljundavad jultunud segiajamist tänini pahatahtlikud lugejad, kes keskenduvad sageli ajakirjanike endi tekitatud segadusele, mida meedia  karistamatult levitab, et mitte tunnistada põhiprobleeme. Kui isegi paljud kirjanikud ei vaevunud lugema samas ajalehes minu avaldatud vastust, vaid seniajani eelistavad omavahel tsiteerida rahvusraevust kurdi ajakirjaniku eksitavaid väiteid, siis pole ka ime, et need, kes kord allkirjastasid „40 kirja", pole ammu vaevunud käituma selle püha kirja tõdede järgi. 

Igal juhul on mul kahju, et ma Edgar Savisaare kombel oma Antwerpeni-esinemist ei lindistanud, sest Eesti Vabariigi meedia on jõudnud kahjuks sellisele tasemele, et diskrimineerimise eitamise nimel võib iga kodanikku diskrimineerida võtteid valimata, nagu näitab mitte üksnes minu pilkavale artiklile järgnenud kommentaaride laviin, kus mind ähvardatakse hullumaja ja ülespoomisega, vaid veel märksa ilmekamalt Edgar Savisaare  ründamine. Andsin seepärast Riias esimest korda elus vene ajalehele pikema intervjuu, sest Läti ajakirjanik Igor Meiden vähemalt ei moonutanud mu mõtteid ega arvanud, et Riia kuulub Eesti Vabariigi alla, nagu näib uskuvat mõni eesti kirjamees.

Kõik ühtviisi süüdi?

Lääne-Euroopas korrati mulle tihti vabandusi, mida meie kollaborandid  innukalt levitavad, et meil olevat ometi kõik ühtviisi nõukogude korras süüdi, kõik olid puha pioneerid ja komnoored. Aga komsomoli võeti kogu klass alaealisi, kes ei saanud sellega mingeid privileege ega võimu, nagu oli tõelistel Moskva lakeidel.

Kui kogu rahvas oleks tõesti nõukogude korras süüdi, siis poleks meil olnud mitte diktaatorlik riik, vaid tõeliselt demokraatlik Šveits, kus teatavasti on neli riigikeelt. Diktaatorlus tähendab aga just ainupartei ja tema ustavate sulaste ainuvõimu. Euroopa Liidu kõrgetel bürokraatidel on aga märksa lihtsam uskuda seda, mida neile on sisendanud kõik need kollaborandid, kes ei pidanud raudse eesriide taga vangis istuma ja pääsesid juba enne piiride avanemist tegema usinat selgitustööd, kui süütud nemad ikka ise on ja kui süüdi on parteitud venelased, need väetid võõrtöölised, kellel polnud Nõukogude Eestis enamasti mingit tegelikku võimu, ainult süütud  praalimised, mida ikka eri rahvuste vahel ette tuleb. Need venelased, kellel tõesti võim oli, on nüüdseks ammu tagasi Moskvas.

Käisin mullu sügisel sihikindlalt mitmel isamaalisel või kodanikuühiskonda jutlustaval üritusel, kus enamasti esinesid uusmõisnikud, endistest marksistidest professorid ja muidu rikkad, aga mõnel  nende innukal  kuulajal polnud kahjuks raha isegi hammaste suhupanemiseks. Sellegipoolest toetasid need vaesed ja petetud rahvuslased kogu hingest endisi sovjette ja praegusi mõisnikke, sest muulased olevat ometi „viies kolonn". Kodanikke innustati prügi koristama, aga noore venelase küsimus vähemusrahvuste olukorrast tõrjuti kohe tagasi kindla vastusega, et meil „olevat teistsugune ajalooline situatsioon" kui mujal Euroopa Liidus. On tõesti, sest meil on endiselt võimul sovjetlike valedega  meisterlikult manipuleerivad kollaborandid, kes välja aretatud üksnes idablokis. Ometi suutis Leedu Vabariik kõigile kodakondsuse anda, Eesti ja Läti mitte, kuigi meil nii muudeti õnnetuks ja alandatuks märksa suurem hulk täiesti süütuid inimesi.

Kes on tegelik sovjetlik „viies kolonn"?

Kas pole humanistlikku eestlust hävitav sovjetlik „viies kolonn" märksa rohkem sovjetnatsionalistlikus Riigikogus ja muudes riigistruktuurides? Lendasin pärast lehekommentaaride tapmisähvardusi otse Riiga, et mitte Tallinnas järjekordselt komistada kibestunud vabatahtlikele, kes valmis oma elu ja hammaste hinnaga meie endiste sovjettide heaolu kaitsma, sest nood kõik räägivad ometi eesti keelt.

Jah, ka nõukogude ajal rääkisid kõik kollaborandid eesti keelt. Eriti veel Tartu Ülikoolis. Nii mina kui ka Priit Pärn ja veel paljud teised tegime ülikoolis „riigivastast" taidlust, kusjuures minu sõnalis-pantomiimiliste ehk rütmoplastiliste tantsuetenduste järel kutsus rektor Arnold Koop isiklikult kokku  parteikoosoleku, kuigi ma pole eales üheski parteis olnud. 

Jah, siis me veel teadsime, kes on sovjetid ja kes ei ole. Tookord poleks ükski mu ülikooliaegne sõber ega kirjanduslik iidol hakanud tegema koostööd mõne sovjetkarjeristiga, kes pani juba ülikoolis aluse oma poliitilisele tähelennule, allkirjastades protokolle, mille alusel näiteks kolleeg Jüri Kukk parteist välja heideti, hiljem koonduslaagrisse saadeti ja seal tapeti. See oli tollal  välismaalgi kuulus dissidendi ja kolleegi  hävitamise lugu.

Sovjetnatsionalism on kahjuks just see haigusnähtus, kus paremäärmuslikud ülirikkad liidrid ja sovjetlikud kollaborandid saavad karjääri teha mitte ainult miljonäridest ettevõtjate, vaid ka tohutu hulga hambutute ja puruvaeste rahvuslaste marulise ringkaitse kaasabil. Nii see kahjuks on, sest vaid paar kirjanikku julges pärast kogu vähemusrahvaste probleemi naeruvääristavat lehelugu mind kaitsta, kusjuures üks neist võrdles, et mõnitava artikli järel ilmunud kommentaarid meenutavat talle staliniaegseid protsesse.

Kuidas oleme nii kaugele jõudnud?

Eesti Vabariigi veretu taasiseseisvumine sai teatavasti võimalikuks tänu Boriss Jeltsinile, kes kinkis Balti riikidele 20 aastat tagasi vabaduse, nii et Ülemnõukogu võis end rahumeeli Riigikoguks nimetada. Kusjuures ei alustatud heategude ja tõelise humanismiga, nagu me kõik lootsime, vaid korrati kohe sovjetlikku tegutsemislaadi ja lõigati vabariigi küljest peaaegu kolmandik tollasest elanikkonnast. Kusjures eestlastest kollaborandid, niisiis tegelik okupatsioonivõim Nõukogude Eestis, pani mängu kogu oma mõjujõu, et paljud estlased oleksid oleksid täna just  sellised rahvusmarus sovjetnatsionalistid, nagu see endistele kollaboratsionistidele on eriti kasulik. Rikastel sovjettidel  pole enam vaja end ise kaitsta, sest neid kaitseb juba kõigi venelaste vastu ässitatud rahvahulk.  Ja ma olen veendunud, et kui mind keegi tõesti maha lööb, siis kindlasti mitte mõni mõnulev rikas, kel oma eluga parematki peale hakata kui vanglas kükitada, vaid just nimelt mõni eriti vaene marurahvuslane, et tõestada nii oma rahvuslikku ustavust endistest kollaborantidest kubisevale valitsusele.

Ustavust millele? Või kellele? 

Sovjetnatsionalism puhkes pärast ausamba-skandaali eriti lopsakalt õide. Isegi tuntud kollaborantidest said üleöö rahvuskangelased. Igaks õieks suur sovjetlik demagoogia. Näiteks väitis üks kunagine kommunistist rahvusiidol, et kui isegi juut saavat Eesti Vabariigi riiklikus televisioonis karjääri teha, siis kuidas meil saab olla rahvuslikku diskrimineerimist.Jah, kui  isegi grusiin sai Venemaal karjääri teha, siis kuidas võis seal olla rahvuslikku diskrimineerimist?

Teine meie rahvuslaste vastuväide on samalaadi: paljudel eestlastel olevat vene sõpru ja armastatakse vene kirjandust. Õige jutt, aga eks grusiinlasest Jossifilgi oli palju vene sõpru ja kes armastanuks veel rohkem vene kirjanikke? Pool maailma jäi tõesti kauaks ajaks seda silmakirjalikku ilutsemist uskuma.

Hoolimata praegusest  meeleheitlikust headuse kuulutamisest  hulguvad mööda maailma ringi kodakondsuseta venelased, kes peavad oma kodumaaks Eestit või Lätit. Sõjajärgsed juudi väljarändajad, kes Ameerikas kakskümmend aastat kodakondsuseta elanud, kirjutavad ahastades oma memuaarides, et pole kohutavamat saatust, kui elada kodakondsuseta ja kodumaata. 

Ometi pole asi niivõrd neis, kes leidnud jõudu ja raha lahkumiseks, vaid neis, kes on jäänud ja keda endiselt „ei diskrimineerita", kuigi tuntud eesti luuletaja ja endine teisitimõtleja kirjutab kolleegidele julgelt, et kõik „tiblad võiks ikka Eestist minema kolida küll, sest neid olevat siin liiga palju". 

Minu jaoks on Eestis pigem liiga palju mõjukaid sovjette ja eriti palju on neid Riigikogus ja valitsuses, seal on see tegelik nõukogulik „viies kolonn", kes suudab võimul püsida ainult seni, kuni Eesti on nakatunud sovjetnatsionalismist.

Vali: kas Siberisse või Balti riike üles ehitama?

Pärast sõda saatis Stalin Eestit ja Lätit üles ehitama just vastalisi venelasi, kellel vale sugupuu, valed mõtted ja vale ideoloogia, sest perekonnas ja suguvõsas liiga palju aadlikke või vabamõtlejaid. Tänu sellele on meie muulased oma suures enamuses märksa ausamad ja humanistlikumad kui meie sovjetnatsionalistid, kes kõik koos on jõudnud isegi niisuguse ühisavalduseni, et Keskerakond peaks välja vahetama oma liidri hoolimata häälterekordist. Ülejäänud parteid peaksid teoreetiliselt olema põhisuundadelt justkui erinevad, ometi kuulutavad nii paremäärmuslased kui ka sotsiaaldemokraadid täielikus üksmeeles, et venelaste soosik peab lahkuma, sest nemad ei suuda või ei oska võõrkeelsetega koostööd teha.

See on loogikavastane, aga suhtumises muulastesse pole eesti poliitikas eales olnud mingit eestlaste hingerahule ja majandusele kasulikku loogikat, vaid üksnes kollaborantide ringkaitse, mis isikliku heaolu päästmise nimel valmis kasvõi kogu Eestit ja heanaaberlikke suhteid hukutama.

Midagi on niisugusel juhul eesti poliitikaga tõesti ikka väga viltu, kui keel on olulisem kui meel. Ja midagi on viltu ka riikliku televisiooniga, kus eetikaprofessorit peab eetilises mõttes korrale kutsuma lihtne Eesti kodanik Villu*, kes eales teleekraanile ei pääse, aga kes on üllatunud, miks meie kunagi nii sallivas Eestis on aretatud erinevate rahvuste jaoks veidrad „india kastid" ja  mitmetes riigisaadetes toimub kohaliku eluolu mõõdutundetu ilustamine, mis on samuti suure sovjetvale üks alaliike. Sovjetnatsionalism ületab aga kahjuks ultranatsionalismi mitmekordselt, sest tema juured on sügaval nõukogudeaegsetes valedes.

Mida saaksid muulased ja muud ette võtta?

Nad võiksid kodakondsuse äravõtmise Euroopa Inimõiguste Kohtusse kaevata, sest tõelised okupatsioonivõimu esindajad - kollaborandid - oleksid pidanud sel juhul samuti kodakondsuseta jääma. Ja kindlasti ka kohtu ette astuma. Seega pole tegemist mitte liberaalse kodakondsuse andmisega, mida Euroopa Liit seni meeleldi uskunud (sest neil on meietagi probleeme küllalt), vaid väga salakavala endiste kallite kolleegide kodumaalt ja konkurentsist väljatõrjumisega üksnes  „vale" emakeele alusel. Lisaks sellele mõnitavad sovjetnatsionalistid, kes ise NSV Liidu riigi- ja parteiametites innukalt okupatsiooni toetasid, täiesti süütuid ja parteituid muulasi, kes kord vabameelses Eestis nõukogude võimu eest pelgupaika otsinud, „okupantideks" ja „tibladeks".

Aga juba enne Euroopa Inimõiguste Kohtu süüdimõistvat otsust oleks kõigile sovjetnatsionalistidele ja diskrimineerimise eitajatele väga hea õppetund, kui neilt passid niikauaks ära korjataks, kuni nad kord taipavad, et elu ilma kodakondsuseta ja lihtrahva poolt läbisõimatuna on siiski väga julm ja ebainimlik katsumus.

Dimitri Klenski väited, et Eestit pole kunagi okupeeritud, naerdaks aga Euroopa kohtus muidugi kohe välja, nagu oleks naeruväärne väide, et Hitler ei okupeerinud Austriat. Jah, tuhanded austerlased tervitasid Hitlerit. Täpselt samuti, nagu  tervitasid Stalini armeed Johannes Lauristin, kelle sütitavaid kõnesid kõik teleekraanil näinud, Paul Rummo (1940-1947 NSVL Ülemnõukogu saadik, kogu Stalini aja juhtivatel kohtadel), Paul Viiding (1940-1941 Raadiokomitee kirjandussaadete juhataja, 1945-1946 NSVL Kirjandusfondi Tallinna osakonna direktor) ja veel paljude teiste praeguste rahvuslikult ja kättemaksuliselt meelestatud poliitikute esivanemad, kelle neljakümnendate aastate eksimused läksid rahvale maksma väga palju vaeva ja valu, aga mitte vähem valu ja viletsust pole tekitanud nende järglaste eksimused.

Lihtsam ja valutum moodus oleks muidugi kõigil muulastel Eesti Vabariigi kodakondsus omandada ja valima minna. Nad oleksid kindlasti võimas ja moraalselt puhastav jõud, sest nad on hingelistes kannatustes õilistunud. Mulle on väitnud ka paljud välismaalased, et tõelist südamlikkust kogesid nad eestlastelt, kelle emakeeleks oli lähemal tutvumisel hoopis vene keel. Sama kogen ka mina ise iga päev Lasnamäel.

Jah, kui kõik meie muulased, kes on tõesti absoluutselt MIDAGI MUUD, võrreldes meie sovjetnatsionalistlike võimumeestega, ühendaksid oma jõud seni vaikinud eestlastest humanistidega, siis muutuks meie kodumaa ehk kord tõesti selliseks, nagu lootis stagnaajal Jaan Kaplinski kirjutatud ja minu endiste iidolite allkirjastatud inimarmastajalik ja ülev „40 kiri". 

*Vt ka Kesknädal, 16.03.2011, "Aarne Rannamäe võiks siiski käskkirja saada"

[esiletõste]   "Käisin mullu sügisel sihikindlalt mitmel isamaalisel või kodanikuühiskonda jutlustaval üritusel, kus enamasti esinesid uusmõisnikud, endistest marksistidest professorid ja muidu rikkad, aga mõnel  nende innukal  kuulajal polnud kahjuks raha isegi hammaste suhupanemiseks."

[fotoallkiri]  RISTIPÜHITSEJAD: 19. veebruaril tuli üle kümne tuhande inimese Lasnamäe õigeusukiriku risti pühitsema. Valimistel püüti selle eest Savisaarele vesi peale tõmmata. Kas tahame siis ristipühitsejate asemel Interrinnet tagasi?

Jaga |