Justkui oleks sõjaaeg

Eesti kooliõpilaste arv on 12 aastaga kahanenud 80 000 võtta, mis tähendab meie riigi jaoks väga suurt kokkuhoidu. Võiks arvata, et kõik allesjäänud õpilased elavad inimväärselt. Aga kaugel sellest!

Mulle tuttav toimetulekupiiril elavast perest pärit tüdruk käis terve eelmise aasta koolis riidest ketsidega. Tema invaliidist emal ei õnnestunud kusagilt raha hankida, et tütrele korralikud saapad osta. Vald maksab küll mõne korra aastas tillukest ühekordset toetust, aga kõigi hädavajalike kulude katmiseks sellest rahast ei piisa. Toimetulekupiir 2 eurot päevas tähendab, et kõnealust raha ei tohi kulutada ainult toidu ostmiseks, vaid sellest peab saama osta ka hädavajalikud rõivad, jalanõud, koolitarbed, ravimid, pesuvahendid.

Tahes-tahtmata tuleb meelde sõjaaegne laul: „Sada grammi leiba ja hernepesuvett..." Toimetulekupiir näitab riigivõimu suhtumist oma alamatesse, see on riigipoolse sadismi väljendus. Ja selle on kehtestanud isikud, kes ise suplevad raha sees.

Aga tõsiasi, et õpilane peab terve talve koolis käima märgade jalgadega, on täiesti sõjaaegne nähtus.

EEVI GEIDIK, pensionär Assamallast, Lääne-Virumaa

Jaga |