Eesti rahvuslikud huvid Iraanis

Mart Helme,      24. mai 2006


Iraani tuumakriis, mille kui tüütu ja igava järjejutu jälgimisest on enamik inimesi Eestis tõenäoliselt loobunud, sai uue ja järjekordselt eskalatsiooni poole liikuva pöörde möödunud nädalal. Iraani juhid teatasid, et lükkavad tagasi Euroopa Liidu kompromissettepaneku kasutada väljaehitamisel olevates tuumareaktorites nn kerget vett. Demonstreerimaks avalikkusele, et Iraani tuumaprogramm on rahumeelne ega ühildu selle riigi presidendi korduvate ähvardustega Iisraeli ja USA aadressil.

Sisuliselt andsid ajatollad sellega setivõidu viimastele, kuna just Washintonis ja Tel Avivis on kõige raevukamalt protesteeritud Teherani tuumauuringute vastu. Väites, et selle tulemused ohustavad otseselt nii USA-d kui ka Iisraeli.
Euroopa Liit kui Iraani usaldusmees tüli vahendajana sai aga avaliku kõrvakiilu ning on nüüdsest lausa sunnitud möönma, et võib-olla polegi ameeriklaste väited Teherani potentsiaalsest ohust valge maailma julgeolekule päris laest võetud.

Sõda Iraanis tähendaks Eestile raju hinnatõusu

Siinkohal võib skeptiline lugeja muidugi küsida: mis puutub see kõik Eestisse? Isegi kui sealkandis järjekordselt sõjaks minema peaks? Iraani naaberriigis Iraagis ju sõditakse, ja meid puudutab see küll üsna kaude, kui meie poiste sealviibimine ja Marsi altarile toodud topeltohver välja arvata.
Paraku on niisugune hoiak lühinägelik. Esiteks on Iraan ise nii territooriumilt kui ka rahvaarvult Iraagist umbkaudu kolm korda suurem, teiseks ei nautinud Saddam Hussein peale Nõukogude Liidu kokkuvarisemist hetkegi suurriikide Venemaa ja Hiina seesugust tugevat toetust nagu ajatollad. Juba ainuüksi viimane seik muudab Iraani ründamise USA või Iisraeli poolt komplitseerituks.
Meile tähendaks uue ja tõenäoliselt väga raske sõja puhkemine Lähis-Idas automaatselt aga keerulisi aegu. Viiks see ju meie liitlase USA tõsisesse poliitilisse konflikti meie naabri Venemaaga. Ja pole vaja olla prohvet, et ennustada seesuguses uues rahvusvahelises konstellatsioonis Venemaa surve järsku tugevnemist eelkõige Eestile ja Lätile. Selles olukorras muudaks meie asendi eriti keeruliseks see, et meil poleks arvestatavat tuge oodata ka Euroopa Liidult, kes oma üheaegses tihedas seotuses nii USA ja islamimaade kui ka Venemaaga püüaks igati hoida madalat profiili.
Ent sõjalised ja geopoliitilised mõjurid poleks ainsad, mida me silmas pidama peaksime. Juba Iraagis toimuv on maailma õliturud tugevasse turbulentsi paisanud. Iraani-taolise naftahiiglase sattumine löögi alla võib halvimal juhul tähendada naftaturgudel täielikku kaost. Igal juhul tähendaks see aga raju hinnatõusu.

Iraan pole meie jaoks võõras mure

Ent naftahinna tõusu kõrval võib juhtuda hullematki. Tasakaalust võivad välja minna ka raha- ja aktsiaturud ,ning see võib tähendada juba paljude riikide majanduste kokkuvarisemist.
Eriti ohtlikku olukorda satuvad muide liberaalset majandusmudelit rakendavad riigid, nende seas ka Eesti, sest tarbimismajandust elus hoidva odava raharingluse häirumine või koguni ajutine lakkamine viib 1929. aasta kriisiga võrreldava pankrottide ja kollapsite laineni.
Seega siis, Iraan pole ka meile siin, kes me meeleheitlikult heaoluühiskonnaks saamise nimel pingutame, kaugeltki võõras mure. Meie olukorra teeb eriti keeruliseks aga see, et sõjalise julgeoleku seisukohast saame paratamatult panustada üksnes Ameerika Ühendriikidele.

Seda muu hulgas ka põhjusel, et viieteistkümne iseseisvusaasta jooksul on Eesti iseseisev kaitsevõime – ja kardetavasti ka kaitsetahe (eriti poliitilise juhtkonna tasemel) – sisuliselt olematu. USA–Iraani sõja korral, kus näiteks iseseisvat kaitsevõimet omav Soome võib endale lubada erapooletuks jäämist, tuleb meil hambad ristis asuda Ühendriike toetama. Vastasel korral "unustatakse" meid Washingtonis tõenäoliselt, kui meie asjad tõsiselt halvaks peaksid minema. Seda enam, et ka NATO põhikirja kuulus paragrahv 5, mis deklareerib, et rünne ühe vastu on rünne kõigi NATO liikmesriikide vastu, eeldab, et riik, mis on sattunud keerulisse olukorda, tuleb ka ise teatud aja jooksul oma julgeoleku tagamisega toime.

Kui abitu on Eesti riik aga näiteks sisejulgeolekuliselt, seda nägime kasvõi 9. mail ANNO 2006. Pole vähimatki põhjust arvata, et me konkreetse välise sõjalise ähvarduse või surve vastu edukamalt toimida suudaksime.

Niisiis. Iraan ja selle ümber toimuv pole meie jaoks mingi kauge ja eksootiline konflikt, mille arengut ühel hetkel tugitoolisportlastena telerist jälgida võiksime. Sõja puhkemine Iraanis võib tähendada Eestile kõige otsesemaid eksistentsiaalseid ohte. Ja on viimane aeg, et ka Toompeal sellekohaseid järeldusi tegema hakataks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)