Justiitsterrori ajaloo jätkumine Eestis

 Käimasolevat skandaali iseloomustab see, et lahingukäsu prokuratuurile andis justiitsminister Urmas Reinsalu (IRL-i nn poistebänd) vahetult pärast lootuste põrumist, et Savisaar pärast invaliidistumist vabatahtlikult poliitikast lahkub. Kadus lootus Keskerakonna hävitamiseks rahulike meetmetega, nii nagu Rahvaliit hävitati Villu Reiljani kõrvaldamisega.

 Käsk anti sedavõrd kiireloomuliselt,

et traageldatud „süüdistuse“ neljal episoodil puudus tõenduslik taust ka prokuratuuri enda sisehinnangul. Kogu süüdistuse alusmüüriks näib olevat emotsionaalne lootus altkäemaksu reaalsuses. Altkäemaksusüüdistus lahjenes ja rääkima hakati „soodustuste saamisest“, seejärel teatati, et ega Savisaar midagi eriti saanudki, põhiosa läinud parteile. Lõpuks ilmnes, et puudub igasugune prognoos, kui palju keegi sai või andis.

 Kaasnes juriidiline ebakompetentsus – väites, et Hillar Teder lubanud parteile laenu anda, unustasid kapo ja prokurörid, et seadusega on parteidele lubatud laenu anda vaid pankadel.

 Et eesmärgiks polnud eetilise õhustiku puhastus, vaid parteipoliitiline sõda Keskerakonna vastu, ilmneb eriti selgelt katses Savisaar Tallinna linnapea toolilt paanilise kiirusega lahti kangutada enne igasugust õigusmenetlust. Sest niikaua kui Keskerakond valitseb Tallinna, niikaua on sel erakonnal võimalus riigis tagada ligi kolmandiku hääleõiguslike kodanike sümpaatia ja toetus.

 Üks asi on selgem kui prillikivi – käimalükatud ofensiiv on silmakirjalik katse rakendada poliitilise võitluse vankri ette riigi jõustruktuurid.

Kas tegemist on ootamatute arengutega? Ei!

Tegemist on traditsiooniga, mida rakendatakse juba üle 20 aasta erinevate erakondade vastu ja võimutäiust nautivate paremerakondade poolt. Samas vaadatakse mööda paremerakondade ja nende liidrite korruptiivsetest üleastumistest – Laari „idarahade“ ja VEB Fondi sertifikaatide skandaalid, IRL-i viisaskandaal või siis Siim Kallase 10 miljoni dollari afääri sumbumine. Selles reas ilmneb jõustruktuuridega manipuleerimine kogu oma värvikuses poliittehnoloogilistes huvides.

Tundub, et summutamise ritta on paigutumas ka Tallinna Sadama juhtum, kus tegijaks võivad olla nii reformistide ja sotside kui ka isamaalaste korruptiivsed huvid, mis taandatakse üksnes „rööpmeseadjate“ (juhatus ja nõukogu) vastutusele.

Juurdunud traditsioonid

Kriminaalmenetlused on läbi 20 aasta olnud tõhusateks meetmeteks ebasobivate erakondade poliitmaastikult kõrvaldamisel või marginaliseerimisel.

 Aastail 1994–2001 represseeriti samamoodi Vaino Väljase asutatud ja allakirjutanu poolt jätkatud Eesti Demokraatlikku Tööparteid (hiljem Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei ja Vasakpartei). See päädis Kentmanni tänava parteihoone protsessiga, mille käigus mulle kui parteijuhile esitati kriminaalsüüdistus.

 Kümme aastat hiljem käivitus maarahva huvide eest seisnud Rahvaliidu marginaliseerimine kriminaalsüüdistusega Villu Reiljani vastu.

 Nüüd on seatud eesmärgiks Keskerakonna nõrgestamine, lõhestamine ja marginaliseerimine – lahtisaamisega mehest, kes jäärapäiselt keeldub pärivoolu kaasa minemast. Ka reanimobiili kaasamine Hundisilma operatsioonile johtus kainest arvestusest – äkki mees saab infarkti, ning edasine oleks juba meedikute vastutusala.

Pilk tagasi

Justiitsministeeriumi rünnak Tööpartei vastu algas, kui Toomsalu julges ja suutis korraldada Kentmanni 13 (praegune kohtumaja – milline pilge!) rendikäibe 100%-se hõive ja saadud rahadega välja anda parteilise ajalehe „Eile.Täna.Homme“, aga tuua meediasse ka iganädalase telesaate „Vasakpilk“. (Erakonna varasemad finantsressursid hävitati, kui kutsuti ellu Sotsiaalpanga pankrotiprotsess.)

 Poliittehnoloogilist värvingut kannab ehedalt fakt, et Tallinna linnakohus esmalt jättis Justiitsministeeriumi hagi rahuldamata, apellatsioonikohus oma otsuses aga kirjutas mitu lehekülge „kui paha ikka nõukaajal kompartei oli“.

 Sellest piisas, et õiguskuulekas otsus tühistada ja uueks läbivaatuseks komplekteerida poliitiliselt kuulekas kohtukoosseis.

 Meetod käsi-peseb-kätt viis selleni, et president Lennart Meri tegi tagasihoidlikust Justiitsministeeriumi asekantslerist Juhan Partsist riigikontrolöri ja siis parteijuhi ja peaministri – teenete eest Tööpartei väljaajamisel. Tulemusena näeme Vasakpartei paratamatut marginaliseerumist.

 Villu Reiljani protsess

Lehitsesin huviga Riigikohtu otsust 30. juunist 2014, millega purustati Reiljani erakonna rahastuslik jalgealune. Tänaseks on erakond samuti marginaliseeritud. (Rahvaliidust välja kasvanud Helmede rahvusradikaalsel ääreparteil vaevalt et tulevikku on.)

 Kokkuvõttes: ei keskkonnaminister Villu Reiljan ega põllumajandusminister Ester Tuiksoo küsinud ega saanud sentigi altkäemaksu. Pole tuvastatud seonduvaid rahavoogusid ka Rahvaliidule. Esmane süüdistus „altkäemaksu küsimises“ tühistati Riigikohtu otsusega.

 Kõik kõnealuste ministrite ametialased teod olid seaduspärased ja seaduskohased. Kummalegi neist inkrimineeriti süüdistajate „poliittehnoloogiliselt väärastunud ettekujutusest johtuv“ kohtualuste soov saada kasu. Kusjuures – kummagil juhul oli tegemist mitte raha saamisega, vaid nn „hüvede väidetava saamisega“. Täpsemalt: korterikasutuse võimalusega kas tuttavale (Reiljan) või endale (Tuiksoo). Esimesel juhul oli tegemist heatahtliku vahendusega ilmselt sümpaatsele inimesele, teisel juhul siiralt naiseliku arusaamaga sellest, et kaunis kodu ajutiseks kasutuseks (elamise ajaks Tallinnas) ei tohiks olla patt.

 Ei tahaks korrata, et tõendid (telefonikõnede lindistused), millele rõhus prokurör, olid saadud eeskirju rikkudes ja neist tulenev omakasutaotlus on käsitletav vaid tõlgendusena – kohvipaksult ennustamisena.

 Tagasi tänasesse

Midagi sellesarnast toimub hetkel ka Keskerakonna ja Savisaare kaasuses. Kõik neli väidetavat episoodi on seadusega lubatud; ühelgi juhul ei ole Savisaar ainuotsustaja; esitatud pole ühtegi tõendit, et linnapea on survestanud kollektiivset otsustusprotsessi. Seega on tegemist poliittehnoloogiliselt kahepalgelise toore ründega euroopaliku süütuse presumptsiooni kui väärtuse vastu, hägustades seda euroopaliku korruptsioonivastasuse väärtusega.

 Teatavasti kolme tilga vere andmine kuradile tähendab, et kurat saab ka käe. Loetletud protsessid tõestavad katastroofilist eetilise jalgealuse kaotust Eestis, rohelise tee avamist omavolile, justiitsterrori süvenemist.

 Ükski erakond ei paotanud suud, kui Paul Varulist justiitsminister ründas Mart Laari käsul Tööparteid. Ja kui tervelt 85 vasakpoolset sõsarparteid saatsid oma kongressilt Pariisis peaminister Mart Siimannile Tööpartei ründamise vastase protestiläkituse, ilmus ajakirjanduses vaid – Toomsalu ässitab rahvusvahelist avalikkust Eesti Vabariigi vastu.

 Ükski erakond ei tõusnud tagajalgele, kui poliitiliselt vägistati Rahvaliitu.

 Nüüd on kord Keskerakonna käes.

 Et ka sotse selles mängus mitte unustada, siis meenutagem – nende üks maskott Liia Hänni vastas Riigikogu IX koosseisu põhiseaduskomisjoni esimesel istungil (päevakorras oli tema valimine komisjoni esinaiseks) allakirjutanu küsimusele, miks ta nõudis parlamendi tribüünilt Väljase partei varade poliitilist natsionaliseerimist, häbelikult naeratades: „Siis oli see vajalik.“

 Lõpuks kõigutamatu aksioom: poliitikat ei tehta rahata ja võidab see, kellel on rohkem raha.

TIIT TOOMSALU, jurist, ekspoliitik

 [fototekst]    VILLU GRILL: Foto meediaterrori klassikast – Villu Reiljan grillijälgedega näos. Tulemus – pole Villut poliitikas, pole tema maarahva erakonda, Eesti aga tapab oma sigu ja lehmi. Kõik algas partei rahastamise nullimisest.

Jaga |