Rahva toob tagasi maale raha. Eesti Maarahva VI Kongress Põlvas.

Kui ajalugu vaadata, siis peaaegu ei meenu valitsust, kellele vaba maarahvas eriti meeldiks. Baltisakslaste mõisade põllupidamist tavatseme nüüd nimetada orjaajaks.

Tsaariajast ei ole samuti suurt paremat meenutada - rännati ju ka toona välja Venemaa lõunaosadesse - otsima hingemaad. Tõsi, päris 19. sajandi lõpul hakkasid edukamad talusid päriseks ostma ja endale töötama. Ka siis tahtsid kõvad laenud maksmist. Kuid mõni talumeees sai kuuldavasti vahest isegi sajaseid rahapabereid kõrtsis varvaste vahel „luhvtitada".

Esimese vabariigi kohta kuuleme tänini legende võilaadungitest Briti turule, kuid mäletame ka Tammsaare murerohkeid otsinguid Kõrboja peremehe näitel.

Nõukogude ajast võib rääkida kahes keeles - esmajoones muidugi just talurahva küüditamisest, aga teiseks ka Eesti majandite hiilgeaegadest 1960.-1970. aastatel. Just seda viimast perioodi, kus maainimesele maksti rohkem palka kui linnas, meenutab Põlva kongressi lehes Aasta Põllumees 2001, Külmsoo talu peremees Raivo Musting: „Ainus asi, mis toob rahva tagasi maale - nii banaalne kui see ka pole -, on raha." Selle ilmselge tõe ütles Musting välja ka ERR-i „Päevakajas".

Korraldustoimkonna juhi Ester Tuiksoo sõnum on, et kongress kannab maarahva nõudmiste järjepidevust. Seda öeldes keskendub ta kongressil vastu võetud otsustele, millele saab nüüd tugineda, et „toota" maarahvale paremaid tulemusi järgmise kolme aasta jooksul, ning vältida valitsuse ükskõikset suhtumist.

Sest nagu juba juttu oli - valitsustele on pinnuks silmas vaba maarahvas, kes on leivakoti poolest sõltumatu ega trügi üheski toiduahelas, vaid künnab ja külvab, toidab ennast, riiki ja rahvast.

Maarahva kongresside traditsioon peab jätkuma, on Tuiksoo veendunud. Ülemaalisel kokkutulemisel saavad maaedendajad probleemide üle otse arutleda ja koos lahendusi otsida.

Hea, et kongress haaras laia kandepinda - haldusreformi, maaelu arengu ja haridusvõrgu üle arutlesid pika päeva jooksul maaeluga seotud inimesed alates Arnold Rüütlist ja valitsuse esindajast Siim-Valmar Kiislerist kuni maaorganisatsioonideni, kelleks siin olid Põllumeeste Keskliit, Maaülikool, omavalitsusliidud jmt.

Mis aga puudutab kriitikat kongressi aadressil, siis - korraldage ise parem! Esimene süüdistus oli halva tava kohaselt „keskerakondlikkus", mistõttu kuuldavasti paljud volikogud oma esindajaid kongressile ei saatnud (loe: ei julgenud saata). Mis teha, kui keegi teine maarahvast kokku ei kutsu? Enne viiendat kongressi seisis ju kogu liikumine häbiväärselt kaua!

Veelkord: miks peab ennast hästi tundev koalitsioon, kellel on riigieelarve permanentses tasakaalus, kuulama mingite Anija meeste nuttu ja hala väljarändest, ääremaastumisest, tööpuudusest, vaesusest ja harimatusest? Uhke saab olla ju ilma igasuguste kongressidetagi.

Teine noriv, et mitte öelda parastav nool suunati meedias osavõtjate arvule, keda oli üle 220. No mis teha - Eesti on vaba maa. Ühed tunglevad tuhandete viisi odavrõivaketi „H&M" avamisel, teised sõidavad sadu kilomeetreid, et otsida ühiselt viise, kuidas parandada eestlaste elu maal ning seeläbi tugevdada Eesti riiklust.

URMI REINDE

Järvamaalt Esnast

[fotoallkiri] AINULT KOOS: Maarahva kongressi korraldustoimkonna juht, endine põllumajandusminister Ester Tuiksoo (KE) ja regionaalminister Siim-Valmar Kiisler (IRL) said Põlvas kokku. Kesknädal arvab, et Eesti maaelu probleeme suudavad lahendada vaid opositsioon ja koalitsioon koos.

Jaga |