Jumal kõrgel. Katsugem ikka ise …

IMBI JELETSKY,      11. veebruar 2004


Metsavendlus - õigemini sellesse suhtumine - on kahtlemata üks meie ajaloo valupunkte. Meie, eakamad inimesed teame ju lihtsat tõde, et tõrvatilk solgib meepoti. Tavaliselt. Kuid vahel on nõnda, et degusteerijad oskavad musta valgeks rääkida ning tõrv pole ühtäkki enam tõrv, vaid sulaselge mesi, mis suule magus maitseb.
Just nõnda on olnud ka metsavendluse kajastamisega. Loomulikult võitles Eesti metsades vene okupantide vastu aatelisi inimesi, loomulikult olid nad võtnud relva olude sunnil, neil ei olnud valikuvõimalust, oli vaid üks teadmine - kodumaa eest on vaja võidelda. Ent oli metsades palju teisigi mehi, oli olude ohvreid, need, kes püüdsid hullema aja lihtsalt kõrvale hoida. Ja oli ka oma naabrite mõrtsukaid, vägistajaid, vargaid ja röövleid. Kõike oli. Ning just seepärast masendas Urmi Reinde vastus (4. veebruari Kesknädal) tundmatule prouale.
"Mõeldes oma vanematele ja laiemalt kogu kadunud põlvkonnale, kipume unustama tänase päeva ning kohustused oma järeltulijate ees: kas meil on õigust õigluse taastamise (= tõese ajaloo) nimel panna ohtu oma järeltulijaid?" Edasi soovitab ta usaldada õpetajaid, lähedaste mälestusi, kirjanikke, luuletajaid.
"Loojate seas on alati vähem valetajaid kui poliitikute hulgas." Tule taevas appi! - tahaks nüüd klassikut tsiteerida. Ei ela me mustade maal, kus teisitimõtleja puljongiks keedetakse, ei ka oma rahvast tapvate diktaatorite võimu all. Kas tahame siis, et meie ajalugu kõlas kui uinu-muinu muinasjutt ja kunagi tulevad muulased, olgu venelased, soomlased või kes iganes Eesti tõest ajalugu kirja panema?
Kirjandusmuuseum on teinud kiiduväärt tööd elulugude talletamisel, praegu on teatavasti käsil saksa aja pildistamine. Usutavasti järgneb sellele ka vene aeg. Ja isegi, kui ei järgne. Kunst on kunst, ajaloouurimisega on sellel väga kaudne ja kaheldav side. Või arvame tõesti, et "Kalevipoeg" on kõige adekvaatsem endis-Eesti elu kajastaja? Niisiis, tõene ajalugu on ikkagi teadjate, asja sees olnute kirjutada. Sestap mitte vanematele ja "kadunud põlvkonnale" mõeldes, vaid kohustusest järeltulijate ees tuleb lähiajaloo valged laigud värvida meil, selles ajas elanuil.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)