Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Tõusnud pensioniiga koorib noortelt mitu nahka

AIN SEPPIK,      12. mai 2010

Kui inimene on suutnud koolikatsumused edukalt läbida, saab ta mõnda aega tööd teha. Seejärel peab aga hakkama juba mõtlema pensionile jäämisele. Pärast valitsuskoalitsiooni erakondade otsust tõsta pensioniiga 65 eluaastani tegelikult ei peagi Eestis pensionipõlve peale enam väga mõtlema.
 

Kui olla pisut irooniline: kuidas valitsus võiks üldse pensioniprobleemi likvideerida? Võiks pensioniea viia näiteks 90 eluaastani, ja probleemid oleksid lahendatud. Väljamakstav pension võiks sel juhul olla väga kõrge -- selle saajad ju praktiliselt puuduvad.

Esimest korda oma poliitikukarjääri jooksul pean kirjutama pensionidest kontekstis, mis üldse ei puuduta pensionäre ega ka mind ennast. Olen eelmise reformi õnnelik ohver -- minu sünniaasta on 1952. Praegune pensioniea tõstmine puudutab tegelikult jõhkralt neid, kes on sündinud aastail 1953 ja 1960. Nendel, kes on sündinud 1953 ja hiljem, hakkab pensionile jäämise iga kasvama kolme kuu kaupa iga sünniaasta kohta; kui sünniaastaks 1960, jõutakse pensioniikka 65-aastaselt.

Need, keda see reform ei puuduta, peavad elama 63-aastaseks, mis iseenesest pole tänapäeva Eestis kuigi kerge. Kõik, kes on sündinud 1961 ja hiljem: palju õnne, kui teil õnnestub 65. eluaastani elada!

 

Pensioniiga juba praegu liiga kõrge

Paljudel, eriti meestel, paraku ei õnnestugi Eestis elada 65-aastaseks. Eesti meeste tervis on rahvusvaheliste ja kodumaiste uuringute kohaselt nii vilets, et 53. eluaastani jõudnult on tavaline eesti mees krooniliselt haige. 1990. aastate ümberkorraldused ei möödunud Eesti elanikel, eriti meestel, kõige kergemini. Ameerikalik, isiklikku materiaalset heaolu taga ajav süsteem, kus kõik kogu aeg võistlevad kõigiga, on ruineerinud ka väga noorte inimeste tervist.

Juba praegu ei jõua tuhanded inimesed pensioniiga ära oodata. Nad lähevad eel-pensionile, saades kogu pensionipõlve vältel väiksemat pensioni.

Eestis on eelpensionil olejaid, neid, kes 63. eluaastat ei jõua ära oodata, tervelt seitseteist tuhat! See on Eesti kohta väga suur arv. Meile räägitakse, et pensionide väljamaksmiseks ei jätku raha ja pensioniiga tuleb tõsta. Statistika kohaselt käesoleva aasta jaanuaris mulluse jaanuariga võrreldes tõusis vanaduspensionäride arv vaid 0,5% ning jaanuaris 2010 oli vanaduspensionäre 290 922. Kuid enneaegsete pensionäride arv tõusis sama aja jooksul 15,4%. Tegelikult on eelpensionile minejaid kogu aeg olnud 5-7 protsenti rohkem kui on pensionäride juurdekasv.

 

Pensioniea tõstmine - valitsuse asendustegevus

Vähem on räägitud sellest, et sama riikliku pensionikindlustuse seadus on pannud valitsusele analüüsikohustuse. §61(5) ütleb: „Vabariigi Valitsus koostab 2019. aastaks analüüsi käesolevas seaduses sätestatud vanaduspensioniea mõju kohta pensionikindlustussüsteemi finantsilisele ja sotsiaalsele jätkusuutlikkusele ning esitab Riigikogule vajaduse korral ettepaneku käesoleva seaduse paragrahvis 7 sätestatud vanaduspensioniea muutmiseks või paindliku vanaduspensioniea kehtestamiseks." Teisisõnu, koalitsioonierakondade otsus tõsta pensioniiga 65 eluaastani ei pruugi olla veel mingi piir. Minu hinnangul aastal 2019 (kui Eestis ei suudeta praegust poliitikat pidurdada) pensionile mineku vanus kindlasti kasvab.

Rahvusvahelise Tervishoiu Organisatsiooni (WHO) hinnangul kukub Eesti tervishoiu rahastamise praegune mudel kokku umbes aastal 2026 - ajal, mil uus pensioniseadus lõplikult kehtima hakkab. Kindlasti kavatsetakse pensioniiga tõsta -- analüüsikohustus näitab, et selle eelnõu autorite hinnangul on 2019. aastaks olukord väljapääsmatu.

Poliitilises mõttes näibs pensioniea tõstmisega tegelemine valitsuse asendustegevusena, et hajutada tähelepanu muude põletavate probleemide suhtes. Pean eelkõige silmas plahvatuslikult suurenenud tööpuudust, majanduse ümberstruktureerimise nukrat olukorda ja kohalike omavalitsuste suutmatust täita aina suuremaid keskvõimu poolt peale surutud koormisi.

Suure-Jaani gümnaasiumi direktor Peeter Sadam on tabavalt märkinud, et kohalikul omavalitsusel läheb mõne aasta pärast väga raskeks koole ülal pidada, sest kui kohalikud omavalitsused varem said tulumaksust 11,9%, siis nüüd saavad 11,4%. Aga võib-olla alandatakse see määr 10,8 protsendini? Mille eest suudavad kohalikud omavalitsused pidada koole ülal siis? Riik kogub maksud igalt vallaelanikult kokku, aga omavalitsustele midagi tagasi ei anna.

 

Astmelise tulumaksu kehtestamine tooks Eesti august välja

Tööpuudusel oleks muidugi arvestatavaid alternatiive, millele on oma artiklites viidanud ka Keskerakonna esimees Edgar Savisaar. Parempoolsed ei taha aga sellele tähelepanu pöörata, sest siis peaks minema rikaste tulu kallale.

Pensioniea tõstmise seadus hakkab kehtima 2026. aastal, kuid trummi taotakse juba praegu. Tuleb tunnistada, et trummitagumises on see valitsus olnud edukas.

See seadus väga oluliselt lõhestab ühiskonda, nagu väga paljud Ansipi valitsuse varasemad otsused. Meenutagem kasvõi Pronksiööl toimunud sündmusi. Klassikaliselt on nii ju kergem valitseda. Tegelikult püütakse sel moel vastandada erinevaid põlvkondi.

Piltlikult, valitsus ütles pensioniiga tõstes tänastele pensionäridele: teie nüüd olge kuss -- teie kohta see pensioniea tõstmine ei käi, sest teie saate pensionile varem ja suurema pensioniga; kui aga olete selle seaduse vastu, siis te ei saa kõrgemat pensioni! See on aga valeväide. Samal ajal kooriti noorematel seekord seljast ikka mitu nahka.

Valitsuse väide, et pensioniea tõstmisele pole alternatiive, ei vasta tõele. Näiteks on võimalik kehtestada astmeline tulumaks. Selle kehtestamiseta Eesti sotsiaalvaldkond kaua enam niikuinii vastu ei pea. Kui astmelise tulumaksu kehtestamine headel aegadel oli suhteliselt teoreetiline küsimus, siis täna on see väga praktiline küsimus. Tulumaksust saadavad miljardid kroonid võiksid olla just need, millest peaminister Ansipil 2026. aasta paiku kipub puudu jääma. Kuid kui valitsuskoalitsioon ei taha, et rikkamad maksaksid rohkem, siis oleks aus see välja öelda ja mitte keerutada.

 

Venemaal minnakse pensionile 55-aastaselt

Keskerakonna arvates on meeleolud ühiskonnas nukrad ja depressiivsed. Valitsus ei tohiks selliseid meeleolusid süvendada. Ja ega ta süvendagi, kui asja irooniliselt vaadata. Hiljuti tuli ju väga hea uudis sellest, kuidas euro reklaamimiseks enne Riigikogu valimisi kulutatakse 11,6 miljonit krooni. Aga kardan, et kui euro tuleb, siis midagi nii rõõmsat selles ei ole. Vähemalt Saksamaal, kui euro sinna jõudis, ümardati hinnad ülespoole.

Rahva tervis on Eestis üldiselt väga halb. Ravivõimalused vähenevad veelgi. Kuid euro-ootuses on valitsuskoalitsiooni initsiatiivil kärbitud just tervishoiukulusid. Enne olukorra parandamist tervishoius ja tööhõives poleks olnud üldse mõtet pensioniea tõstmist arutada. Pealegi on selge, et edaspidi asutakse politseinike, piirivalvurite ja sõjaväelaste pensionide kallale.

 

Niisugune tegevus on otsene riikluse õõnestamise. Pean silmas julgeolekuaspekti. Olen juba kuulnud, et Eesti elanikud on asunud võtma Vene kodakondsust. Jah, pension on Venemaal poole väiksem, aga pensioniiga on Venemaal 55 eluaastat. See on aspekt, mille oleme kahe silma vahele jätnud.

Kindlasti võivad paljud nüüd küsida: kas meil positiivset programmi ei olegi? Et me muudkui kurdame. Kas Keskerakonnaga üldse ei ole võimalik arutleda pensioniea tõstmise üle? Muidugi on, aga üksnes siis, kui Ansip täidab oma lubaduse ja viib meid Euroopa viie rikkama riigi hulka. See peaks juhtuma enne 2026. aastat. Eks siis räägime, kui seal oleme. Arutada võib siis igasuguseid ideid.

 

AIN SEPPIK, Riigikogu Keskfraktsiooni aseesimees

 



Viimati muudetud: 12.05.2010
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail