Eesti linnapea lihtsameelsus

Andres Ellamaa,      17. august 2005


Ainukene eestlasest arst F. R. Kreutzwald, kellele on Tallinnas püstitatud ausammas, on üpris mõjusalt kirjeldanud kohtlast või vähemalt lihtsameelset eestlast. Muidugi võime selle hinnanguga mitte rahul olla, kuid just selliseks hindavad meid aeg-ajalt idamailt tulnud osavad äri- ja muidumehed. Ega nad nii väga eksigi. Hea, kui tegu on eesti mehe lihtsameelsuse ja mitte enamaga.
Tallinna linnakujunduskomisjon, ja algul ka linnapea Tõnis Palts, kiitis silmagi pilgutamata heaks monumendi püstitamise kauge lõunamaa tütrele, kes nende teada pidi olema maailmakuulus akadeemik. Olgem õiglased, ega kõik kõiki peagi tundma. Teisalt, ainult lihtsameelne usub kõike.
Lugeja, kes jälgis ülemöödunud nädalal ajakirjanduse, Neti ja Delfi vahendusel toimunud mõtteavaldusi, on kindlasti väärt teadma veidi enam isikust, kellele Tõnis Palts oli pikemalt mõtlemata valmis mälestussammast püsititama. Hea, et rahva tormiline reaktsioon sundis tedagi meelt muutma.
Silmaarst Zarifa Alijeva oli Aserbaidzhaani eelmise presidendi Geidar Alijevi abikaasa. Sama mees oli oma presidendielu eelsel perioodil ka NLi ministrite nõukogu esimehe esimene asetäitja, kelle kureerida olid nii arstiabikorraldus kui arstiteadus. Selle mehe käes oli võim, mis lubanuks tal oma armastatud kaasast teha mitte ainult akadeemiku, vaid soovi korral veel enamgi. Sellele vaatamata ta vist siiski ei kasutanud seda võimu.
Otsi, palju otsid, aga 1980. ega 1983. aastal polnud ühegi liiduvabariigi akadeemikute hulgas ühtki Alijevat. Olgu märgitud, et NLiidu ajal liiduvabariikide teaduste akadeemiatesse arstid üldjuhul ei sattunud. Nende tarvis oli meditsiiniteaduste akadeemia. Narr lugu, kuid selleski akadeemias pole akadeemikute ega korrespondentliikmete hulgas seda nime.
Ka „Suurest meditsiinientsüklopeediast" ei leia seda nime. No olgu, ega iga tubli teadlane peagi veel akadeemik olema. Kuid tollel ajal oli teadlaseks arvamise üheks eelduseks väitekiri ja teaduskraad. Akadeemikul pidi olema tavaliselt vähemalt nii teaduste kandidaadi kui doktorikraad. Alijeva väitekirjadest ei ole Eestis jälgi. Raamatukogude koondkataloogi baasil õnnestus kindlaks teha, et Alijeva teaduslik pärand on üks kirjutis üleliidulises teadusajakirjas, kaks sarnase pealkirja ja kümneaastase intervalliga ilmunud teaduskirjutist. Lisaks ühed konverentsiteesid ning lõpuks juba pärast Alijeva surma ilmunud ja kahe kaasautoriga kirjutatud raamat nägemisorgani kahjustuste vältimisest.
Pole mingit kahtlust, et silmahaiguste profülaktika on tänuväärt tegutsemisala. Kuid seda viimast raamatut polnud peale raamatukoguhoidja keegi avanud. Samuti ei ole eesti silmaarstid oma kirjutistes kordagi viidanud Alijeva töödele. Nii palju siis tuntusest.
Olgu NLiidu bibliograafid nirud, õpetlane on tuntud ju ennekõike oma teadustöödega. Neis ongi tema teadlaseelu ja rahvusvaheline tuntus. Otsingud lõppesid taas kasina tulemusega. Ka väljaspool NLi pole Alijeva ühtki silmahaigustega seotud kirjutist aastate 1950–2005 kestel avaldanud.
Kokkuvõttes on alust kinnitada, et linnapea langes seekord lihtsameelsuse ohvriks. Kes seda lihtsameelsust kuritarvitab, ja mis eesmärgil, on omaette küsimus. Vaevalt, et juba paarkümmend aastat teispoolsuses viibiv arst neid manipulatsioone oma nime, tuntuse ja teadusliku pärandi ümber heaks oleks kiitnud.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)