Valikuline solidaarsus on provokatiivne

DIMITRI KLENSKI,      13. oktoober 2004


Küsin Riigikogu Tšetšeenia kaitse saadikuühenduse esimehelt Andres Herkelilt, et miks siis Eesti võis taotleda väljaastumist NSV Liidust, kui Abhaasial pole Herkeli arvates Gruusia koosseisust lahkuda lubatud.

Vahetult enne Beslani tragöödiat Põhja-Osseetias tegi Riigikogu saadikuühenduse Inimõiguste kaitseks Tšetšeenias esimees Isamaaliitu kuuluv Andres Herkel BNSi kaudu avalduse, kus ta teatas, et selles Vene Föderatsiooni Põhja-Kaukaasia vabariigis toimunud presidendivalimised ei olnud demokraatlikud. "Relvade jõul ja okupatsiooni tingimustes ei saa demokraatiat kehtestada," ütles ta.

USA okupeerib indiaanlaste maad
Ka Eestis elav ja ennast Itškeeria Vabariigi eksiilis viibivaks esindajaks pidav Imran Ahajev tegi avalduse, mõistes hukka augusti lõpus toimunud presidendivalimised Tšetšeenias. Nende materjalide põhjal ei taha ma selgitada oma isiklikke positsioone, vaid juhtida tähelepanu vastuoludele kahe härra seisukohtades. Tuletaksin Riigikogu liikmele meelde, et Tšetšeenia Vabariik on täna ametlikult Vene Föderatsiooni subjekt, s.t Venemaa koosseisus. Täpselt samamoodi, kui Ida-Virumaa on Eesti riigi koosseisus. Nii et kas hr Herkel tunnistab seda või mitte, kuid ei saa (on lubamatu) rääkida valimistest "okupatsiooni tingimustes". Siis okupeerib ka USA maid, mis kunagi olid indiaanlaste omad.
Hr Herkeli pöördumine Euroopa Parlamendi presidendi poole on arusaamatu, sest ta räägib mainitud valimiste "ebaseaduslikkusest". Huvitav, missugust seadust siis pidi jälgima Tšetšeenia keskvalimiskomisjon, missugust ta rikkus?
BNSi uudises mainitakse presidendiks valitud "vabariigi nukuvalitsuse siseministri" kohta, et see olevat "Kremli soosik". Huvitav, miks aga BNS ei kirjuta samamoodi Iraagi ajutisest võimust, mis pole isegi, muide, valitud USA tõelise okupatsiooni tingimustes, vaid määratud Washingtoni poolt? Sama võib ju öelda ka Abhaasia kohta nüüd, kui Gruusia keskvõimud upitasid seal võimule oma soosikud.
Või võtame Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, mis täna on ametlikult Gruusia koosseisus. Need kaks autonoomset rahvast kuulutasid välja oma iseseisvuse ja peavad ennast Gruusiast välja astunuks. Võiks arvata, et nendele väikestele rahvastele peaks hr Herkel avaldama samasugust solidaarsust nagu tšetšeenide Itškeeria Vabariigile.
Kuid ei. Vastupidi, Herkel mõistis selle sammu hukka. Küsiksin hr Herkelilt niimoodi: miks siis Eesti võis taotleda väljaastumist NSV Liidust, Abhaasia aga Gruusia koosseisust mitte? Miks?
Vastus on selgemast selgem. Kõik Venemaaga seotu väärib taunimist. Nii on alust igati kahelda hr Herkeli ja tema saadikuühenduse, kuid samuti meie väikeste mittetunnustatud rahvaste toetamise ühenduse siiruses. Sest nende muretsemine on valiklik.
Või näide miljonitest kurdidest, kes sõdivad oma iseseisvuse eest. Hr Herkel ega mittetunnustatud väikerahvaste toetajate ühendus ei piiksunudki, kui Eesti otsustas maalt välja saata kurdi põgeniku. Selge, mispärast – Türgi on ju NATO riik nagu Eestigi. Kas seegi ei ole erinevate standardite kohaldamine. Mis puudutab kurdi, siis meie valitsusel on lihtne end õigustada – nii nägi ette euroliidu otsus, millele Eesti pidi alluma.

Võltsitud tõde unustab kaastunde
Meenub sel suvel ETVs näidatud dokumentaalfilm, mis rääkis eestlastest, kes pärast 1940. a suve põgenesid Soome ja sõdisid seal Punaarmee vastu. Moskva nõudis välja ellujäänud kui fašismivastase koalitsiooni vastu hitlerliku Saksamaa satelliitriigi poolel sõdinud. Niisugune oli tolleaegne rahvusvaheline kokkulepe. Jube oli vaadata filmikaadreid, kuidas pered lahutati.
Kuid Soome kaotanud poolena pidi need inimesed NSV Liidule välja andma. Seda asjaolu arvestamata heitsid filmi autorid Soomele ette alandlikkust Venemaa ees. Mul aga tekib küsimus, miks siis tänases Eestis ei julge keegi süüdistada oma riiki alandlikkuses, kui õnnetu kurdi põgenik meie riigist euroliidu soovitusel välja saadeti?
Tendentslikkus on ka üks tänapäeva Eesti massimeedia visiitkaarte. Samas oli meeldiv lugeda ühte erandlikku lugu, mille kirjutas inimene, kes asjaga hästi kursis oli ja ise sündmuskohal viibis. SL Õhtulehe korrespondent rääkis ETVs ausalt, kuigi imestunult Beslani sündmustest ja toonitas, et kohalikud elanikud mõistavad hukka terroriste, mitte Vene riiki, selle eriteenistust või sõjaväge.
Lõpuks tahakski küsida hr Herkelilt ja hr Ahajevilt, miks nad isiklikult ei avaldanud kaastunnet, ei, isegi mitte Venemaale, vaid osseetidele – väiksele rahvale, kes osutus süütuks ohvriks. Kas ainult sellepärast, et osseedid ei ole veel avaldanud soovi eralduda Venemaast?
Siit ka minu isiklik järeldus: valikuline suhtumine väikeste rahvaste probleemidesse teeb hr Herkeli ühenduse terroristide pooldajaks ja mõttekaaslaseks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)