Mida teha Venemaaga?

RAIVO J. RAAVE,      02. mai 2007


Vene rahvasõna ütleb, et Venemaal on vaid kaks sõpra – armee ja laevastik. Aga kes on Venemaa vaenlased? Kellel on siis õieti vaja jätkuvat külma sõda, või nagu nüüd peenemalt öeldakse: sooja sõda Venemaaga?

Juba kuulus vene luuletaja Fjodor Tjuttshev (1803–1873) kinnitas, et Venemaad pole mõistusega võimalik mõista, läbisaamisest rääkimata. Meie välisminister Urmas Paet ju püüdis piirilepingut teha ja kinnitas, et sellega on kõik korras, aga välja tuli nagu ikka.

Venemaa on murdeeas

Heakene küll, kui me ka ei suuda Venemaad mõistusega võtta – kuigi juba ammu oleks aeg –, siis võiksime ehk teda võtta südamega. Mäletate ikka, kuis Joosep Toots Venemaal mõisavalitsejaks käis ja Peterburi oli suuruselt vaat et teine eesti linn. Oleme seda kunsti osanud küll, ja on meil neidki, kes oskavad siiani, kui kasvõi kadunud Aadu Luukast meenutada. Minupärast võivad need Tallinnat läbivad hirmsad naftarongid rahuga ära jääda, aga lisaks transiidile annab meie puidutöötlemisele lõviosa tööst Vene mets. Asi pole ainult Vene turistis või meie hapukoore ostjas.

Omavahel öeldes, asi on „tõrksa taltsutamises", aga meie mängime samasugust tõrgest vastu, mis ei ole mitte küpsuse ja tarkuse tunnuseks.

Lakkamatu russofoobia üleskütmine a la „mida halvem, seda parem" on lapsik ega tee au nii väärikale rahvale nagu eestlased. Siinkohal tahaks isegi positiivselt viidata soomlaste kavalusele, sest eks „finlandiseerumine" olnud ka üks ellujäämistaktika ja elutark rehepaplus. Praeguses pronkssõdurijonnis teeme tõesti hulga aastate integratsioonitöö tühjaks.

Venemaa mõistmiseks on oluline pisut tunda vene lugu ja kultuuri. Süvenedes võime öelda, et vene kultuur ja rahvas pole nii küpsed nagu Euroopa rahvad, sest Venemaal pole olnud renessanssi ja reformatsiooni jne. Kui võtate Vene poliitikut kui puberteedieas noorukit, millele näiteks ka Andres Ehin on tähelepanu juhtinud, siis on ju võimalik temast mõistusega aru saada küll, kuigi kogu tema käitumine on peaaegu et ebamõistlik.

Paraku tuleb leppida Igor Gräzini tõdemusega, et meil ei ole Vene-poliitikat, ja senikaua, kui meil ei tule taipu, kuis ühtaegu sirge seljaga ja samal ajal paindlikult seda poliitikat ajada, pole meil Venemaa poolt midagi head oodata.

Venemaa and West

Ameeriklased tahtsid paigutada Tshehhi ja Poolasse raketitõrjeseadmed, mille vastu oli suunatud president Putini kõne Münchenis. Küsime, kas NATO kujutab Venemaale tõesti ohtu? Kui vaatame tagasi, siis on ju peamiselt NATO taganud 62 aastat rahu Euroopas, ja see juba on midagi. Teiseks on Euroopale Venemaa juba täna pigem partner kui vaenlane. Ja paraku on Euroopal Venemaad isegi sutt enam vaja kui vastupidi. Sest Vene gaasi ja naftata on lihtsalt kitsas käes. Kas olete tähele pannud, et Euroopas kirutakse küll Bushi, aga mitte niivõrd Putinit.

Muidugi valitseb Läänes alateadlik hirm määramatu Venemaa suhtes ja tugevnev Venemaa kujutab endast taas määramatut ohtu. Venelased ise tunnevad end natuke võõrastena Euroopa ballil. Venelased aga tahavad, et neid võetaks süütuse presumptsiooniga ja kui vähemalt võrdset.

Venelased tunnevad end Euroballil nagu eesti taluprouad muistses „Kuld Lõvis" või kuldsüdamete ballil – ebakindlalt ja kindlasti üle pakkudes.

Vastne Vene geopoliitika on küll Lääne-Euroopa maha märkinud kui liitlase. Ja muidugi pole midagi uut päikese all: see on ikka seesama kurikuulus Moskva–Berliini–Pariisi telg, millest unistatakse ja mille täitumisele ollakse paradoksaalselt lähemal kui kunagi varem. Venemaa üks paradokse seisneb selles, et Jeltsini ajal kujunenud eliit ja rahvas ei käi ühte jalga, ning see on ohtlik nii ühele rahvale kui ka maailmale. Venemaa halvasti varjatud saladuseks on aga see, et eliit on küll kallis, aga äraostetav. Ja seda teab suurepäraselt näiteks Boriss Berezovski.

Järsk ja pehme Venemaa

Kui XX sajandi geopoliitika määratles Eestit ja teisi Balti riike kui puhvertsooni või sanitaarkordonit eelkõige Saksamaa ja Venemaa vahel, siis tänane Vene kindralstaabi geopoliitikaõpik selgitab, et Baltikum on südamaa Heartlandi normaalne osa nagu Venemaa ja Saksamaagi ega pea kuuluma kellegi mõjusfääri. Vastaspool on aga siis paratamatult Sea-power ehk merejõud USA ja mõnede rannikuriikide näol.

Vaatamata sellele, et vastne geopoliitiline kontsept on kõrgemal tasemel heaks kiidet, on Venemaal sõnade ja tegude vahel ikka kuristik. Venemaa välispoliitika on endiste N. Liidu maade ja Ida-Euroopa suhtes järsk, aga Lääne suhtes pigem pehme.

Problemaatiline on Venemaa suhtumine Ameerikasse: ühelt poolt liberalismi ideaal, teisalt – ühepolaarse maailma tegija ja värviliste revolutsioonide rahastaja. Venelased on üldiselt päri, et neil on korruptsioon ja inimõigustega pole asjad korras, kuid nad heidavad ameeriklastele ette silmakirjalikkust: nimelt teostavad ameeriklased nende meelest demokraatia sildi all oma geopoliitilisi huve (Vladimir Solovjovi programm kanalis NTV 12.04.07).

Kas hirm või ebakindlus?

Ühepolaarse maailma vastu ollakse aga põhjusel, et ilma tasakaalustava geopoliitilise opositsioonita võivad edaspidigi juhtuda niisugused asjad nagu Afganistani ja Iraagi vägisi õndsaks tegemine. Ent ameeriklastest endist peab Venemaad oma vaenlaseks vaid 2% ja tõsiasi on, et teist samapalju peab Ameerika vaenlaseks Ameerikat ennast, kes endale vaenlasi soetab.

Kui nüüd veel tulla Venemaa ebakindluse ja ülepakkumiste juurde suurel Lääne ballil, siis ilmselt on üheks vast kahe silma vahele jäänud teguriks see, et Venemaa ei ole oma ajaloo ja traditsiooni tõttu olnud just parim läbirääkija. Lihtsalt see kogemus on olnud tal napp. Venemaa on olnud enam dikteerija. Siin on taas vaja kannatlikkust ja taipu otsekui murdeealistega.

On ilmne arusaamatus tõlgendada „Mittenõustujate marsi" laialiajamist ja Limonovi & Kasparovi areste kui Vene valitsuse hirmu. Ei, see on tüüpiline puberteetlik ülereageerimine, mida miitingute stsenaristid ilmselt taotlesidki. See ei olnud Vene valitsuse küps käitumine, vaid möödalask. Poliittehnoloogiliselt saigi väljaastumise peamine eesmärk olla saavutada just selline tulemus, mis näitaks, et Venemaal surutakse maha kodanikuühiskonda, ja see andis USA Riigidepartemangule võimaluse avalikult teatada just nende ühenduste toetamisest, ja seda mitte väikese summaga – 1,2 miljardit dollarit on midagi väärt. Huvitav on see, et valimistel ei oleks Kasparovi, Kasjanovi & Limonovi alliansil mingeid shansse. Siin on huvitav jälgida XXI sajandi poliitikatrendi kulgemist parteipoliitikast kodanikeühenduste poliitikaks.

Kas soe sõda või soojad suhted?

Kes on pisutki nuusutanud Brüsseli koridoride hõngu ja jälginud meie saadikute kõnesid tühjale saalile, see mõistab, et tegelikult ei ole Läänel meist suuremat. Rootsi pangaspetsid juba lasevad rataskohvritega ringi ja löövad kokku: kas meil rahakraane kinni keerata või lasta veel pisut joosta. Ja ega pankuridki need peaotsustajad ole – kõige taga on kõikvõimsad fondid ja ametiühingud.

On lühinägelik loota Lääne igavesele armule ja eurorahade lõputusele. Strateegiliselt on äärmiselt vajalik taastada normaalsed suhted Venemaaga, kuigi see tundub täna väga ebapopulaarne ja peaaegu võimatu. Aga kõik on võimalik sellel, kes usub. Sakslased on meid lüpsnud kuni (esimene) Eesti vabariik neilt maa natsionaliseeris ja asunikutaludeks jagas. Lugege toonaseid ja veel läinud sajandi 20-ndate aastate saksa lehti – nad leiavad, et Eesti valitsus oli hullem kui kõik pagana bolshevikud kokku.

Omavahel öeldes, Venemaa on see, kes tegelikult vajab liitlasi, ja sestap pole meil vaja kahes suunas ja neljas reas Venemaa poole ja sealt ära kihutada, vaid vaja on Venemaad mõista. Kui oskaksime venelastega õigesti käituda, siis nad leiaksid varsti, et liitlastena oleme neile vägagi vajalikud, – ja vahest isegi seda, et Venemaa tõelised vaenlased ei asu tegelikult väljaspool Venemaad, vaid Venemaas endas – ning meil on sissepääs peaaegu piiramatusse varaaita. Aga siingi – võta või jäta! – kaader otsustab kõik



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (17)