E-hääletus ei tuvasta hääletajat

Postsovetliku riigi kohtule iseloomulikult jättis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ootuspäraselt oma otsusega kaebuse e-valimiste põhiseadusele mittevastavuse kohta sisuliselt lahendamata.

 Ilmselt ei pidanud kohtukolleegium põhiseadusega vastuolu küsimust sisulist lahendamist väärivaks. Nüüd saab uus ligikaudu kolmekümne protsendi tuvastamata e-hääletajate häältega valitud Riigikogu koosseis alustada oma tööd. Kas valitud Riigikogu on aga legitiimne, see on omaette küsimus.

E-hääletamine riivab Eesti kodaniku põhiõiguse realiseerimist

Kolleegium koosseisus Priit Pikamäe, Saale Laos ja Jüri Põld jõudis järeldusele, et Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud Meelis Kaldalu kaebuses on esitatud üldist laadi kahtlustusi Riigikogu valimise seaduses sisalduva elektroonilise valimise regulatsiooni kohta ning et valimiskaebust ei ole võimalik esitada oma üldist laadi kahtlustuste kontrollimiseks.

 Igal lugejal on võimalik hinnata, mida sisaldas tegelikult Meelis Kaldalu kaebus, sest see kaebus on juba korra ajalehes Pealinn avaldatud. (Samuti vt: Kesknädal, 18. märts 2015, lk 8, „Kaebus Vabariigi Valimiskomisjonile. Palun tunnistada kehtetuks e-valimiste tulemus!“ – Toim.)

 Kaldalu rõhutas kaebuses Riigikohtule sõnaselgelt, et õigusvastane elektroonilise hääletamise korraldus riivab otseselt kaebuse esitaja kui Eesti kodaniku põhiõiguse realiseerimist. Kaebuses Riigikohtule on esitatud ka küllaltki selgelt, milles seisneb kaebaja hääletamisõiguse rikkumine.

Tegelikku hääletajat ei saa tuvastada

Samas on kaebuses õiguslikult väga selgelt esitatud Riigikogu valimise seaduse elektroonilise hääletamise regulatsiooni mittevastavus põhiseadusele ja selle regulatsiooni baasseadusele, milleks on digitaalallkirja seadus. Lühidalt, e-hääletamine ei ole põhiseadusega kooskõlas, kuna tegelikku hääletajat ei ole võimalik meil kasutuses olevas valimismenetluses tuvastada.

 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi ei huvitanud elektroonilise hääletamise põhiseadusele mittevastavuse põhjustanud lapsemeelne juriidiline hookuspookus, mis on seadustes tekitatud.

 Selgitame! Digitaalallkirja seaduses märgitakse täiesti põhjendatult, et digitaalallkiri peab võimaldama üheselt tuvastada isiku, kelle nimel allkiri on antud. Aga Riigikogu valimise seaduses omandab digitaalallkiri juba „täiesti uue kvaliteedi“ ja võimaldab selle digitaalallkirjaga „tuvastada valija isikut“. Kellegi nimel allkirja andmise tuvastamine on muutunud allkirja andja tuvastamiseks. See on aga täna Eestis kasutusel oleva digiallkirja tehnilise süsteemi juures objektiivselt täiesti võimatu.

Muidugi unistada ja uneleda ju võib, kuid unistamisele ja unenägudele ei või rajada õigusakte ja ammugi riigi demokraatliku ülesehituse objektiivset õiguslikku raamistikku, ning veelgi enam – riigi kõrgeimat seadusandlikku võimuorganit.

Paljud ausad inimesed ei saa aru

Usun, et paljud ausad e-hääletajad ei saa minust aru. Tegid ju nemad kõik valimistoimingud ausalt ise, ei kasutanud kõrvalist abi, ei valinud koos sõpradega õlleklaasi taga, jne, jne. Ei taha neid ausaid valijaid solvata, kuid mõtelge järele – arvuti või telefon ei tuvastanud ju personaalselt Teid, vaid tuvastas Teie ID-kaarti või mobiil-ID-d!

 Edasi mahute aga juba oma häälega hästi sellesse seltskonda, kus oluline ei olnud mitte see, kuidas Teie hääletasite, vaid kuidas Teie hääli elektrooniliselt genereeriti ja kokku loeti. See ei ole aga meie tänane teema.

 Samas tuleb tunnustada Meelis Kaldalu kaebuse rahuldamata jätnud kolleegiumi koosseisu, et nad ei asunud välja mõtlema mingit absurdset uut õigust, nagu seda tehti mitmes varasemas kolleegiumi e-hääletamisega seotud otsuses. Ei seatud ennast totrasse seisu ega asutud õiguslikult põhjendama meie „turvalist ja usaldusväärset digitaalse autentimise meetodit, mis võimaldab hääletada ainult valimisõiguslikel kodanikel“.

Õigusliku kaose oht

Kui meenutada e-hääletamise otsuseid, mis seondusid ühetaolisusega ja salajasusega, siis on meil tegemist sammuga arukuse poole. Kuid! Äkki ma hindan otsustajaid üle ja tegemist ei ole mitte arukuse ilminguga, vaid lihtsama vastupanu teed minekuga?

 Andkem endale aru, et juhul, kui Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oleks tunnistanud 2015. aasta Riigikogu valimiste e-hääletamise põhiseadusega vastuolus olevaks ja selle tulemused tühistanud, oleks see tähendanud, et kõik meie valimised alates 2005. aastast ei olnud seaduslikud ja nende tulemusena valitud võimuorganid legitiimsed. Seaduslikke volitusi ei olnud/ole ka sellel perioodil valitud Euroopa Parlamendi saadikutel.

 Edasi, doominoefektina oleks saanud seada kahtluse alla kõik nende mittelegitiimsete kogude poolt vastu võetud õigusaktid ja otsused, sh ka ühe kolleegiumi kohtuniku enda volitused. Oleks tekkinud tõeline õiguslik kaos.

Mis siis edasi?

Kas lubada ebaseaduslikkuse ja valelikkuse edasist kuhjumist, lubada jätkuvalt demokraatia naeruvääristamist ja võimulolijate üha küünilisemaks muutumist karistamatuse tõttu? Kõik see tähendab ju Eesti omariikluse hävitamist.

 Rahvas ehk ei oska sõnastada meie õigussüsteemis eksisteerivat valelikkust, kuid tunnetab seda, ja läheb Eestist ära.

 Arvan, et Eesti ühiskonnal tuleb leida endas jõudu puhastumiseks, tunnistada tehtud vigu ja korrastada seadusandlus.

 E-lahendused ei ole põhimõtteliselt halvad, kuid nendega on nii nagu ussimürgiga – õiges koguses ja kohas on tegemist ravimiga, kuid vales koguses ja kohas mürgiga.

 Põhimõtteline õiguslik baasküsimus on digiallkirjaga seonduvate õigusaktide ja seaduste asetamine pea pealt tagasi jalgadele. Elektrooniline andmekandja ja digiallkiri ei või seadustes samastuda füüsilise isikuga.Muuta tuleb kõiki seadusi, kus see samastumine on vormistatud.

 Näiteks:

- enne kui hääletaja tuvastamise protseduurid ei ole täiustunud, ei või kasutada e-hääletamist;

- digitaalallkirjal ei saa olla kõiki samasuguseid õiguslikke tagajärgi nagu omakäelisel allkirjal, s.t. digiallkiri ei asenda kindlasti notariaalse tõestamise toiminguid.

Neid valdkondi, mida tuleb uuesti mõtestada, on palju, sest e-edu hulluses tehtud rumalusi seadustes ja õigusaktides on hulgaliselt.

Ilmselt ei saa pöördumine aruka seadusandluse poole olema lihtne.

Maailm saab Eesti üle naerda

Meelis Kaldalu, Virgo Kruve jt südametunnistusega inimesed saavad anda suure panuse tervenemisesse, sest nüüd on neil avanenud võimalus pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse ja ka Euroopa Kohtusse. Samuti on nüüd alus esitada petitsioone ja märgukirju Euroopa Liidu võimuorganitele.

Ka on avanenud tohutu väli meie üle naermiseks kogu maailmas. Mõelgem, kui ilusa stsenaariumi saab näiteks ainuüksi meie tublide ja maailma kõige edumeelsemate üle 90-aastaste e-hääletajate teemal.

Kuidas saada e-usust vabaks

Tõsiselt võttes alustagem e-usust vaba mõttevahetust kõikide e-asjade seaduslikkuse teemadel.

 Samas annab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus võimaluse taotluse esitamiseks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks õiguskantslerile ja kohaliku omavalitsuse volikogudele.

 Õiguskantsler Ülle Madise on küll üks e-hääletamise õigusruumi loojatest, kuid tema saab ehk ka kõige paremini aru õiguslikest vastuoludest.

 Kindlasti leidub mõnigi omavalitsuse volikogu, kes soovib ausaid valimisi ja esitab vastava taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Ehk on siis Riigikohtu kolleegium suuremas koosseisus võimeline ka sisuliselt vastama Meelis Kaldalu kaebuses tõstatatud elektroonilise hääletamise põhiseadusliku vastuolu küsimustele.

Igatahes tehkem oma seadustes leiduvate vigade parandus ära ise ja enne kui meid selleks sunnitakse.

 EDUARD KORK, Eesti kodanik

[esiletõsted]

Kellegi nimel allkirja andmise tuvastamine on muutunud allkirja andja tuvastamiseks. See on aga täna Eestis kasutusel oleva digiallkirja tehnilise süsteemi juures objektiivselt täiesti võimatu.

 Kas lubada ebaseaduslikkuse ja valelikkuse edasist kuhjumist, lubada jätkuvalt demokraatia naeruvääristamist ja võimulolijate üha küünilisemaks muutumist karistamatuse tõttu? Kõik see tähendab ju Eesti omariikluse hävitamist.

Jaga |