Nädala juubilar PRIIT PULLERITS 45

Pullerits keeras kogu varasema õpetuse pea peale. Justkui varrukast puistas ta uusi termineid nagu news story (uudislugu), feature (vaatlus), kolumn, editorial (juhtkiri), news feature (vaatluse stiilis uudislugu). Uudislugude puhul tuli käibele termin lead (juhtlõik) ning uudiste kirjutamise puhul nn 5W põhimõte: Who? What? Where? When? Why? (kes, mis, kus, millal, miks).

Olime esimene kursus, kes sai oma „ristsed" Pulleritsu käe all. Keda Pullerits saatis linnatänavatele uudiseid kirjutama ning andis tähtaja, mille jooksul pidi lugu valmis olema, ning inimeste arvu, keda pidi küsitlema. Ka see oli tolle aja kohta erakordne: rääkida ühe uudisloo kirjutamise tarbeks vähemalt 4-5 inimesega, feature puhul paarikümnega. Noored ajakirjandustudengid küll kirusid Pulleritsu, ent said sellise kooli, et võisid juba pärast esimest kursust minna tööle suurte päevalehtede juurde, kus oodati uut verd ja uut tüüpi koolitust saanud ajakirjanikke, sest Eesti liikus seitsmepenikoormasaabastega Lääne kultuuriruumi, demokraatlikku ühiskonnakorda, kus ka ajakirjanduse jaoks kehtisid hoopis teised reeglid. Kus ajakirjandus polnud enam režiimi kuulekas sülekoer, vaid iseseisev valvekoer.

Eks Pulleritsulgi oli apsakaid. Ta oli saanud küll ühe semestri jooksul New Yorgis Columbia ülikooli ajakirjanduskoolis vahetusüliõpilasena hea ettevalmistuse, ent tal puudus kogemus ajakirjanikuna. Seetõttu ei tundnud ta eriti inimesi, ei vallanud teemasid. Noored naksakad tudengid jagasid selle ruttu ära ning tema juhendatud lugudesse hakkasid ilmuma väljamõeldud kangelased ning sulepeast välja imetud intervjuud. Pole ilmselt üllatav, et need, kohati verd tarretama panevad elamused said Pulleritsu käest maksimumpunktid. Probleem tekkis aga siis, kui Pullerits andis korralduse paremad tekstid ajalehes avaldada. Siis oli loomulikult tükk tegemist, et need väljamõeldised avaldamisest päästa. Vabandada end välja näiteks sellega, et lugu pole avaldamiseks veel küps ning vajab veelgi nokitsemist ja täiendamist.

Pulleritsu koostööst üliõpilastega valmisid ajakirjandusõpikud, mis olid esimesed sellelaadsed, nn ameerikalikud, ning mis tekitasid teatud vastuseisu vanemates õppejõududes, ent mille järgi õpivad noored ajakirjandustudengid Tartu Ülikoolis tänini. Ning Pullerits jätkab veel praegugi ülikoolis õppejõuna. Kuigi väiksema koormusega, sest tema põhitöö on olnud alates 1993. aastast ajakirjandus: esialgu ajakirja Favoriit peatoimetajana, siis ajalehes Postimees spordi- ning meelelahutusajakirjanikuna. Praegu kirjutab ta Postimehe laupäevalisas Arter küll kõigest muust kui ajakirjandusest, näiteks presidendiproua „kräppidest", ent spordile on ta truuks jäänud, pidades koos ajakirjanik Martin Šmutoviga spordiblogi.

Priit Pulleritsu sportlik loomus paistab silma ka tänavapildis: varem Tartus ajakirja toimetades tavatses ta mööda linna sõna otseses mõttes ringi joosta, lühikeste varrukatega triiksärk seljas, lips ees, viigipüksid ja tossud jalas, diplomaadiportfell näpus ning Ameerikast toodud erksavärviline pesapallimüts peas. See oli päris omapärane vaatepilt ja eks Pulleritsu sellepärast ka aasiti, ent selline oli tema loomus.

Juba oma ülikooliõpingute ajal oli ta väga püüdlik ja tubli, istudes sõjalise õpetuse loengutes ka siis, kui kõik teised kursusekaaslased seda ainet boikoteerisid. Samas tõi tema püüdlikkus talle edu - ainsana pääses ta Ameerikasse õppima ning sealt naastes propageeris usinalt ameerikalikku elustiili.

30. juulil 1965 sündinud Pulleritsu kohta võib rääkida mida iganes, ent üks on selge: ta on meie kaasaegse eesti ajakirjanduse rajaja.

INNO TÄHISMAA

Jaga |