Toomas Hendrik Ilvese ohtlik algatus sanitaarkordonis

ROMAN UBAKIVI,      22. veebruar 2006


Toomas Hendrik Ilves on kutsunud Euroopa Liidu uusi liikmesmaid looma fondi, millest salaja ja kohalikke seadusi rikkudes rahastataks totalitaarsetes riikides tegutsevaid demokraatlikke organisatsioone (Pm 03.02.06.). See tähendaks vabatahtlikku loobumist ühest väikeriikide eksisteerimist kaitsvast kõige mõjusamast abinõust – riikide suveräänsusel rajanevast rahvusvahelisest õigusest.
Selline Eesti riiklikke huve eirav ekstremistlik välispoliitika on meil kujunemas tavaks. Nii kutsus Kristiina Ojuland Ukraina kodanikke avalikult üles kodanikuallumatusele, Rein Lang aga deklareeris Eesti välispoliitika esmaseks eesmärgiks koguni sõjalise interventsiooni korraldamist Venemaa vastu (Tshetsheenias).

Kelle õõnestamist Eesti rahastaks?

Kes on need "totalitaarsed" riigid, kelle valitsuse vastast õõnestustegevust hakkaks Eesti rahvusvahelist õigust eirates rahastama? Teatavasti süüdistas Marko Mihkelson Riigikogu väliskomisjoni esimehena avalikult Vene presidenti Vladimir Putinit totalitarismis. Üheks põhjenduseks oli tal, et Vene Riigiduuma valimistel anti kõik kohad parteide nimekirjadele – täpselt samamoodi, nagu see toimus Eesti Riigikogu valimistel. Teiseks põhjenduseks oli Mihkelsonil Putini kavatsus, et kubernere määraksid ametisse kohalikud esinduskogud presidendi esitatud kandidaatide seast. Meil paneb maavanemad kohale ainuüksi valitsus. Muidugi võib Ilves liigitada totalitaarsete riikide hulka veel ka Venemaa lähima liitlase Valgevene, samuti Kesk-Aasia riigid, Iraani jne.
Loomulikult ei toeta selletaolist avantüristlikku algatust Soome, Rootsi, Saksamaa, Prantsusmaa jt. Neil rajaneb välispoliitiline mõtlemine geopoliitilisel analüüsil, kuid Toomas Hendrik Ilvesel, nagu valdaval osal Eesti välispoliitikategijatest, – ideoloogilistel kuvanditel. Ta käsitab näiteks Ukraina kriisi kui valgusejõudude heitlemist pimedusejõududega, ning loomulikult kuulub lõplik võit, nagu muinasjutus, valgusejõududele. Selline soovmõtlemine ei võimalda aru saada tänapäeva maailmast ja kujutab otsest ohtu Eesti julgeolekule.

Venemaa osa Euraasia malelaual

Pole raske ette näha, et Venemaa võib kasutada T. H. Ilvese provokatsiooni enda huvides. Oma naftadollarite abil võib ta avada fondi Eestis tegutsevate "demokraatlike organisatsioonide" jaoks, kes eiravad meie seadusi. Naiivne oleks uskuda, et nood ei leiaks mingit toetust venekeelse elanikkonna seas.
T. H. Ilves koos enamiku välispoliitikategijatega lähtub oletusest, et Venemaa on kohe-kohe lagunemas. Seda arusaamist propageerivad meil avalikult Kaarel Tarand (vt Diplomaatia 13.01.06.) ja Paul Goble.
Geopoliitilisest paradigmast lähtudes on see arusaam totaalselt vale. Kohe pärast USA sissetungi Iraaki oli selge, et Venemaa jääb püsima. Täna aga on Putini Venemaa tõestanud end geopoliitilise subjektina, kellest oleneb palju Euraasia malelaual. Venemaal on praegu äärmiselt tugev ja tähtis positsioon üliväärtusliku liitlasena, kuid Eesti hüsteeriline Venemaa-vastane poliitika rajaneb valedel eeldustel ja on täiesti perspektiivitu.
Eesti riigil ei ole tulevikku, kui vaenlasi otsime lähedalt ja liitlasi kaugelt. Ellujäämiseks tuleb meil eeskuju võtta Soome välispoliitikast.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)