Alati saab paremini

Teiseks - suur osa meiega toimuvast ei sõltu meie tahtest, vaid seaduspärasustest, mis on omased sellele poliitilis-majanduslikule süsteemile, kuhu me ise tahame kuuluda! Jajah - turumajanduslik iseregulatsioon!

Aga - iseenesest veerevad asjad vaid allamäge. Ja kui vaadata tõele näkku, siis Eestit kui uustulnukat sellele olelusvõitluse areenile ongi tabanud nõrgema saatus - meid on ikka kõvasti räsitud ning kui müüakse ka maad ja metsad välismaalastele, siis olemegi hääbuv väikerahvas - võõraste härrade sulane maal, mis kunagi kuulus meie esiisadele ja -emadele.

Seepärast nõuan, et rahva teenrid - Riigikogu ja tema poolt ametisse pandud valitsus -, kes saavad palka selle eest, et optimeerida eesti rahva eluolu, täidaksid oma ülesannet!

Üks meede: tuleks 20...30% kõigi ministeeriumide kõrgeltharitud personalist koondada Eesti Vabariigi tegevjuhi - peaministri - juurde loodavasse teaduslike uuringute instituuti, mille lipukirjaks peaks saama: eesti rahvas on arvult väike, kuid saagem vaimult suureks!

Selle asutuse tegevusväljas peaksid olema:

1. Fundamentaaluuringud: missugune on optimaalne turumajanduslik ühiskond (ideelis-parteiliste silmaklappideta!) ja mida tuleks teha, et saada sääraseks;

2. Eesti tuleviku prognoosimine aastateks ette: mida teha, et jääda riigi ja rahvana püsima;

3. Ühiskonna toimimise jooksevanalüüs: instituudis kuuluvad analüüsimisele arvamusliidritelt ja rahvalt laekuvad ettepanekud. ETV-s on igal nädalal saade, mille käigus ettepanekute autorid saavad teada oma ettepanekute edasise saatuse;

4. Tähtsamate SKT-d tootvate valdkondade kureerimine (abistamine). Näiteks, ikkagi kui palju meil lobisetakse vajadusest orienteeruda kõrgtehnoloogilisele tootmisele. Tuleks lõpetada lobisemine ja analüüsida, kas Eesti-sugusel väikeriigil on maailmas olevaid tehnoloogiaid arvestades reaalne selles valdkonnas ise olla tegija. Olen veendunud, et see halvustatud „allhange" oleks meie jaoks suur saavutus!

Oleks väga suur õnn, kui meie „eliit" - Riigikogu ja valitsus - taipaks, et kui võrrelda inimorganismi ja ühiskonda, siis mõlemal juhul suur osa protsesse toimub iseregulatsiooni korras, aga ühesugustes välistingimustes elab loll halvasti, aga tark hästi. Nii ka ühiskond, kes ei kasuta oma ajupotentsiaali, elab halvasti (s.t vaeselt), aga see ühiskond, kus ajupotentsiaali hinnatakse ja kasutatakse, elab paremini (näiteks Singapur).

ARI  VÄLJA, emeriitdotsent, Tartu

Jaga |