Kohtumine reitingulõhkujaga

Huvitaval kombel oli diktofoni alles jäänud vaid 40 sekundit meie jutuajamise algusest; ülejäänu oli kadunud, kuigi diktofon töötas probleemideta. Toon kõigest hoolimata siinkohal ära meie vestluse kokkuvõtte.

Izvestija koht Venemaa meediamaastikul

Kõigepealt huvitas mind, kus näeb peatoimetaja oma väljaannet Venemaa meediamaastikul. Mamontov vastas, et väga raske on määratleda Izvestija täpset asukohta, kuid esimese kolme hulgas olevat see kindlasti - nii lugejate arvu kui ka muude näitajate poolest. Raske olevat täpsest paiknemisest aga rääkida seepärast, et Izvestija ei ole endale kunagi eesmärki seadnud olla mingit sorti „turuliider". Mamontovi sõnul on Izvestija prioriteediks alati olnud kvaliteetajakirjandus, mitte aga „kuumad faktid" ja skandaalid.

Ta rääkis, et oli alles hiljuti lugenud ühe akadeemiku arutlust sellest,  kuidas meedia hävitab inimest ja tema intellekti, kuna inimesele söödetakse koledates kogustes vaimset rämpsu, kinnitades, et see rämps ongi just see, mida rahvas vajab. Pikapeale jäädaksegi uskuma seda. mida inimesele päevast-päeva kinnitatakse.

Izvestija üritab niisugust asjade seisu siiski muuta. Teiste sõnadega, tuua lugejateni võimalikult palju kvaliteetset lugemisainest.

Reitingul mitu nägu

Küsisin Mamontovilt, kas ta usub võimalusse välja rabelda reitingu ja raha võimu alt. Ta vastas, et nad töötavad selles suunas ning et ei saa öelda, et see neil väga halvasti edeneb.

Reitinguvõimust aga rääkis Mamontov mõndagi huvitavat. Ta ütles, et suured telekanalid ja filmitöösturid on tihti ka ise sattunud enda  seatud lõksu, mille nimi on reiting.

Nimelt olevat filmisaaga „Likvideerimine" (Likvidatsija, 2007) võtete algul tahtnud produtsendid välja vahetada režissöör Sergei Ursuljaki. Probleem seisnenud nimelt selles, et produtsentide arvates olevat Ursuljak liiga hea režissöör, kelle filme on peetud nn kvaliteetkinno kuuluvaks ja  mida „lai publik" ei vaata. Järelikult polevat produtsentide hinnangul tema filmidel ka kõrget reitingut ja head müügiedu. Ursuljak, kes oli aga stsenaariumist tohutus vaimustuses, palus jumalakeeli ennast filmi tegema jätta. Lõpuks produtsendid nõustusid, ning neil ei tulnud kahetseda - „Likvideerimine" saavutas tohutu publikumenu, pälvides 2007. aastal Venemaa Kinoakadeemia preemia „Nika".

Mamontov ütles, et uudiseid mingis mehhiko-stiilis tehtud seriaali  „tähtede" kohta ei hakka Izvestija muidugi mitte kunagi ära tooma, küll aga avaldab uudiseid kohe kindlasti näiteks sellesama „Likvideerimise" võtteplatsilt ja selle filmi edasisest edust.

Elitaar- ja massikultuur

Üldse oli Mamontov kindlalt veendumusel, et lugejat on tarvis kasvatada. Kasvatama peab teda eelkõige just meedia, pakkudes kvaliteetkaupa, mitte aga ainult „kollaseid lookesi" sellest, kes kellega käib ja kuidas elavad glamuursed massikultuuri esindajad. Kusjuures Venemaal, erinevalt muust maailmast, on elitaar- ja massikultuur tihti küllalt imelikult omavahel läbi põimunud.

Ta kirjeldas juhtumit ühe Venemaa Teaduste Akadeemia akadeemiku juubeliõhtul, kuhu oli kokku tulnud kogu Vene teaduseliit ning suur osa Lääne teaduseliidist.  Peo haripunktis teatas juubilar, kes sai 70-aastaseks: „Nüüd laulab teile, kallid külalised, Filipp Kirkorov!" Seepeale  mitmed nimekad teadlased lahkusid demonstratiivselt, lugedes sellist seltskonda, kus laulab Kirkorov, endale alandavaks. Juubilar polevat aga sellega midagi halba mõelnud - Kirkorov olla lihtsalt tema sõber.

Keskklass

Mamontovi sõnul püüab Izvestija ennast suunitleda keskklassile. Samas rõhutas ta, et jutt käib just Venemaa keskklassist - intellektuaalsest lugejast. Kindlasti ei taheta, et  Izvestija saaks teatud eksklusiivseks väljaandeks, nagu on näiteks teadusajakirjad, mis on huvitavad vaid mingile kitsale ringile - näiteks ornitoloogidele.

Ta seletas, et keskklass on Venemaal ja mujal Euroopas kaks täiesti erinevat asja. Kui Euroopas vaadeldakse keskklassi jõukuse järgi, siis Venemaal loevad ennast keskklassi kuuluvaks ka suhteliselt kesiselt elavad insenerid, õpetajad ja arstid.

Küsisin Mamontovilt: kas ei ole siis nii, et keskklass Venemaal siiski suureneb ning ka nende jõukus kasvab? Ta vastas, et tänu suurtele linnadele tõusvat loomulikult ka keskklassi jõukustase, kuid samas olevat Venemaa kolkarajoonides asi jõukusest ikka väga kaugel. Nõukogude ajast jäänud arusaamine, et intelligendid saavad hakkama väga vähesega ning et nende jaoks ongi jõukam elu lausa kahjulik, on muidugi selle üks peamisi põhjuseid. (Omalt poolt lisaksin, et sellesarnane suhtumine domineerib muide ka meil Eestis. Nii et - mis siin tõde varjata - oma kohutavalt vingest eurooplusest hoolimata oleme ikkagi endised sovetlased.)

Just välismaalased tõstavad reitingut

Tundsin huvi, kui paljudes riikides Izvestija korrespondente on. Seda, et Eestis neid ei ole, olin juba tema sõnavõtust „Impressumis" aru saanud. Mamontov kinnitas: jah, Baltikumis neil korrespondenti ei ole, kuid on maailma suuremates riikides. Samas tõusvat Izvestija populaarsus ka neis välisriikides, millistel Venemaaga just häid suhteid pole, - eriti endise NSV Liidu territooriumil. Ta olla märganud seaduspärasust, et kui näiteks Ukrainas või Gruusias poliitikud mingi järjekordse rumalusega hakkama saavad, ning see nõuab Izvestija ning üldse Venemaa-poolset tähelepanu, kasvab hüppeliselt nende kodulehel vastaval teemal ilmunud artiklitele klikkamiste arv. Ja klikatakse eelkõige just neist riikidest. Kusjuures, mida aeg edasi, seda rohkem lugemiskülastusi on lähinaabrite juurest. See aga näitavat, et inimesed nendes riikides janunevad alternatiivse info järele ja just vastavateemalised artiklid on kõige kõrgema reitinguga. Kusjuures reitingut teevad just kõnealusest riigist pärit lugejad.

Mulle tulid sellega seoses kohe meelde jutuajamised tõsiste ja haritud eestlastega, kes väidavad, et nad lihtsalt ei suuda vaadata meie sisutühje ja äärmiselt valitsuse poole kaldu uudistesaateid. Selle asemel nad vaatavad Venemaa telekanaleid, võrdlevad sealset infot CNN-i või Euronewsi omaga ning meie uudistesaadetega,  saades hulgapeale kokku küllalt adekvaatse pildi maailmas toimuvast. Sedamoodi toimus kõik kuni 2008. aasta augustisündmusteni Kaukaasias. Pärast seda eelistavat nad aga just Venemaa telekanaleid.

Majanduskriis ja demokraatia

Loomulikult ei saanud me mööda ka ülemaailmsest majandussurutisest. Küsisin, kas Izvestija tunneb ka omal nahal selle kriisi tagajärgi ning mingit majanduslangust.

Mamontov vastas, et loomulikult on praegu väikestviisi raskem, kui veel mõni aasta tagasi, kuid kuna neil pole olnud teab mis peadpööritavaid tõuse, pole nüüd ka koletut langust tunda. Ühesõnaga, Izvestija seisundit võivat nimetada stabiilseks.

Tundsin huvi, kas riik ajalehte mingil moel aitab. Mamontov selgitas  väga põhjalikult, et riik ajalehti kui perioodilisi väljaandeid materiaalselt ei toeta. Ent on loomulikult võimalik osaleda teatud projektides, mida finantseeritakse nii riiklikest kui ka muudest fondidest, kuid Izvestija pole neist osa võtnud.

Ainult maakonna- ja linnalehed on need meediaväljaanded, mida riiklikult toetatakse, kusjuures seda tehakse kas kuberneri- või  munitsipaalfondidest. Need ajalehed olevat aga konkreetselt kindla poliitilise suuna propagandaväljaanded, n-ö kuberneri või linnapea hääletorud, mis kiiresti muudavad oma suunda, kui tuleb uus kuberner või linnapea.

Mis puutuvat nüüdsesse kriisi kui nähtusesse, siis on Venemaal tunda juba teatut olukorraga kohanemist ja tasakaalustumist.

Ütlesin, et mulle on jäänud mulje, justkui Putin ja Medvedev eriti ei varjagi oma teadmatust selles, mis tulevik toob ning kuhupoole majandus ja rahandus lõpuks liiguvad. Samas püüavad nad selles olukorras säilitada kainet mõistust ning üritavad ka teiste riikide liidritele mõista anda, et tulevikus on tarvis elada täiesti uutel alustel, kus peamiseks märksõnaks on konsolideerumine. Tundsin huvi, kuidas Mamontov minu seisukohta kommenteerib.

Ta ütles, et on minuga nõus, ning eriti just selles, et mõlema liidri sõnad on siirad ning et kahepalgelisuses neid nüüd küll süüdistada ei saavat. Samuti nad ka tõesti teevad kõik mis suudavad selleks, et olukorda kuidagigi kontrolli all hoida. Samas ei meeldi Läänele kohe üldse nende otseütlemised, mida võetakse kui Venemaa impeeriumimeelsuse avaldumist.

Demokraatiat aga iseloomustab Mamontovi sõnul just teesklus. Mitte keegi ei räägi seda, mida nad mõtlevad. Õigemini nad sellest küll räägivad, kuid ainult kuluaarides, samas avalikult teesklevad. Sõna „demokraatia" on täielikult kaotanud oma esialgse sisu, ja tegelikult saavad inimesed üle maailma sellest aru. Näiteks kõigile on teada Putini fraas, mida ta kasutas Münchenis, vastates ajakirja Spiegel ajakirjaniku küsimusele selle kohta, kas ta peab ennast demokraadiks. Putin ütles, et pärast Mahatma Gandhit pole enam rääkida kellegagi.

Üldse käivat aga asjad Venemaal Mamontovi hinnangul natuke teisiti kui mujal maailmas.

Karismaatilised riigijuhid

Mulle tuli meelde Winston Churchilli fraas selle kohta, et ta on nõus tegema koostööd kasvõi Saatanaga, peaasi et see oleks kasulik Suurbritannia rahvale. Ütlesin, et täna jääb suuresti mulje: poliitikud on nõus tegema koostööd kasvõi Saatanaga, peaasi et võimul püsida. Küsisin, kas Venemaal on tunda samasuguseid ilminguid. Mamontov vastas, et loomulikult on ka Venemaal ääretult palju poliitikuid, kelle ideoloogiaks on just võimulpüsimine. Samas andvat lootusesädet tulevikku just kõrgemate valitsusorganite häälestatus.

See, et niisuguseid karismaatilisi poliitikuid nagu Winston Churchill või Franklin Delano Roosevelt enam ei paista olevat ega tulevat, on tõsi, kuid siiski on veel riigijuhte, kes läbini pole isiklike ambitsioonide küüsis, leidis Mamontov.

Kui küsisin, kuidas ta kommenteerib Obamale pandud lootusi ning seda, et Lukašenkast ei räägita enam ainult negatiivses kontekstis, vastas Mamontov, et Lukašenka on loomulikult iseenesest väga rumala suuvärgiga, kuid kindlasti ei saavat teda süüdistada teesklemises - ta on absoluutselt siiras.

Mis aga puutub Obamasse, siis siinkohal ei kiirustanud Mamontov  koleoptimistlik olema. Ta ütles, et Obama on selleks veel liiga vähe riigitüüri juures olnud, et tast täpset pilti saada, pealegi ei kiirustavat ta pärast presidendiks saamist oma valimiseelseid lubadusi jooksujalu täitma. Samas olevat Obama täna Venemaa ja muu maailma jaoks igatahes parim variant. Eks aega näita, mis edasi saab. Ja seda nii Ameerikas kui ka maailmas tervikuna.

IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

Jaga |