On's ikka rahvas haige?

Sama arvavad „isamaalikud“ liberaalpoliitikud ja riigikogulased. Viimased on varjatult sel arvamusel olnud vististi laulurevolutsioonist saati, oma kõrgelt Olümposelt valitsedes maapealseid ohtralt seadustega nuheldud ja sõnadega sõimatud alamaid (noid „asotsiaale“, „lumpeneid“, „luusereid“).

Kui demokraatia moondub autokraatiaks

Vasakpoolsus on Eesti poliitikas olnud põlastusväärne heitlaps. Meie demokraatia muutub ikka autokraatiaks –  see on parim viis parteiliseks eneseupitamiseks ja taskute täitmiseks.

Need põhimõtted olid meie poliitika nurgakiviks 1930-ndail, on nüüdki. Näib, et 15 aastat on Eesti riigis poliitiliste protsesside „küpsemisaeg“. 1933. aastaks oli „demokraatia“ Eestis ammendunud – parlamentarismi oli tabanud krahh. Majanduskriis, inflatsioon, nõrk kroon (devalveerimine 1933), rahulolematus valitsuse ja rahvaasemikega (Riigikogu kutsuti „lorikoguks“) – need ähvardasid riigi aluseid. Rahvas ajas oma künnivagu (¾ inimestest elas maal), aga lehelugejast rahvana oldi küllalt kursis poliitikaga. 1933–1934 nähti väljapääsu vapsides – nende põhiseadus sai 1933. aasta oktoobris valdava häälteenamuse ning nende riigivanemakandidaat Andres Larka kogus rohkem hääli kui Päts ja Laidoner kokku.

Õigesti või valesti, aga „vanad“ poliitikud (Päts, Laidoner, Eenpalu) represseerisid  vapsid, kehtestasid sõjaseisukorra (vähem või rohkem kehtis see vana vabariigi lõpuni), keelustasid parteid (peale Isamaaliidu), suukorvistasid ajakirjanduse („vaikiv ajastu“). Päädis see kõik uue põhiseadusega (1938), mõningase „rihmade järgilaskmisega“ ja 1940. aasta sündmustega.

Jätkem tollest ajast meelde kauase sise- ja peaministri Eenpalu kreedod: „Rahvale on vaja rääkida tõtt, aga mitte täistõtt“; „Kes valitseb ajakirjandust, see valitseb riiki“.

Kuldsed sõnad, millest meiegi peavoolu-poliitikud nüüd juhinduvad. Muudki arengud ja sündmused on samad: jälle on inflatsioon ja rahvas „peksab“ jälle Riigikogu tolle laiskuse ja ahnuse pärast. Aga rahvas võiks vaadata sügavamale: millest selline Riigikogu ja kas selles ise süüdi ei olda?

Teisalt: meie peavoolu-poliitikud ja suurem osa ajakirjandusest ongi just sellega tegelnud, et kodanikku ja kodanikuühiskonda ei tekiks, et „embrüokodanik“ juba eos hävitada.

Võiks isegi küsida: kas praeguses kriisiolukorras on enam süüdi meie liberaalpoliitikud või ajakirjandus? Sest rahvas  rehmab käega ja ühmab: „Kõik nad on ühesugused!“

Võiks ka küsida: kas Eesti riiki on juhtinud valitsused või ajakirjandus?

Igiküsimus: mida teha?

On lootusemärke, saati ei ole silmapiiril agressorit (kui me teda ise lähemale ei mana).

See, et rahvas riigikogulasi „peksab“, on hea. Veel parem oleks, kui ta ka valitsust tümitaks. Sest Eesti riigil on sündroom, et valitsus kipub Riigikogu „ära sööma“. Nii juhtus  diktatuuriaastail 1934–1940.

Mis iseäranis hea: selle kolkimise on sedakorda algatanud ajakirjandus. Aga praegusele ajakirjandusele on, peamiselt omandisuhetest johtuvalt, seatud vabameelsuse, objektiivsuse ja mässumeelsuse piirid. Kas hakkab meie peavoolu-ajakirjandus objektiivselt vaagima ka meie üliliberaalset majanduse (ühiskonna) arendamise peajoont? Majanduspoliitikat, mida võib nimetada ka riigivalitsemismuretuseks, mis pole loonud ei kaasaegseid majandusstruktuure ega turvalist ühiskonda? Ei, seda ta vististi ei tee, sest 1% tulumaksualandust ja anarhiline riiklik palgakorraldus on tähtsamad kui mõistuspärane majanduse ja ühiskonna korraldamine. Ükski kõrgepalgaline ei taha ju oma üheprotsendilisest tulust loobuda!

Otsustama aga peab: kas leppida edaspidigi Riigikogu mandumisega, riigi majanduse „poliitilise“ juhtimisega/juhtimatusega, ebapädevate ministritega, halva majandusstruktuuriga – või vastu hakata?

Vanaviisi ei saa, uutmoodi ei taheta

Näib, et praegused „põhitegijadki“ ei saa valitseda vanaviisi – sellest ka isamaalaste „10 ettepanekut“ ja reformerite  plaan rahvaasemikke „näpistada“. Headele seadustele saab loota, kui neid seadusi tõepoolest tehakse. Kas aga praegused valitsejad tegelikult tahavad põhiseadust muuta (mida nad nii kiiresti on otsustanud teha sõjaväekorralduse osas), pole usutav. Tuleks ju teostada põhiseaduse muudatused presidendi otsevalimiste, valimisseaduse, rahvaalgatuse, saadikute tagasikutsumise, kodanike tegelike põhiõiguste tagamise jms kohta. 

Headele seadustele võib loota, aga „masside mässule“ peab lootma. Just seesugusele parlamendi- või sambapeksmisele, allkirjakogumistele... Viimasena kasvõi netisõimule.

Kui ajakirjandus seda mässu ei juhi, on halvasti – ajakirjandusele endale muidugi.

ANTS  METSLA, Vändra

Jaga |