Kogumispensioni seadus puudutab kõiki

IVO PARBUS,      20. juuni 2001




Kuigi loodus arvab teisiti, peaksid eesti naised ja mehed edaspidi üheealiselt surema hakkama. Uus seadus viiks sisse ühise suremustabeli.

Lubage küsida, kuidas saab inimene juhtida,
kui tal pole võimalik koostada mingit plaani
isegi naeruväärselt lühikese aja peale, ütleme
näiteks tuhande aasta peale...
Mihhail Bulgakov "Meister ja Margarita"

Kogumispensionide seaduse eelnõu, mille vastuvõtmine Riigikogus möödunud komapäeval küll takerdus, saab aluseks pensionisüsteemi nn II samba ehk kohustusliku kogumispensioni rakendamisele. Kahjuks ei täida see eelnõu oma sisult temale pandud lootusi. Oleks oodanud täpsust, selgust ning vastutustunnet. Ent võta näpust! Eelnõu on vasturääkiv, mitmeti tõlgendatav ning segane. Suurim puudus on riskide jätmine kindlustusvõtjale.

Risk raha kaotada

Eeldatakse, et kõik teise pensionisambaga liitujad omavad investeerimisalaseid kogemusi, suutes pensionifondidest valida sellise, kus kohustuslikus korras kogutav pensionireserv säilib ja kasvab. Isikule, kes ainsagi fondi kasuks otsustada ei suuda, määrab fondi registripidaja, lähtudes (nii soovib eelnõu koostaja) mitte isiklikest eelistustest, vaid juhuslikkuse printsiibist. Liituda tohib vaid ühe pensionifondiga.
Nii kaob võimalus riske hajutada. Raha kogumisel mitmesse fondi oleks selle säilimise tõenäosus märksa suurem. Kui siiski selgub, et valitud või määratud pensionifond kipub hingusele minema ja tekib soov oma pensionireserv teise fondi üle viia, rakendub rida piiranguid, mis seda loomulikku soovi takistavad. Fondi on võimalik vahetada alates 2005. aastast, juhul kui osakuomanikule kuulub vähemalt 500 pensionifondi osakut. Fondi saab vahetada vaid üks kord aastas, 1. jaanuarile järgneval tööpäeval.
Kui peale kohustusliku kogumispensioni olete otsustanud tulevikku investeerida ka vabatahtliku pensionifondi osakuid omandades, siis sel juhul võib fondihalduri otsusel vahetus toimuda vaid iga kahe aasta järel, teile peab kuuluma vähemalt 1000 osakut, ent vahetada saate niipalju, kui fondihaldur lubab. Tegemist on ilmse sunnismaisusega.

Seadus praktikas ei toimi

Kuidas kaitseb seadus teie osakute säilimist pensionifondis? II sambas süsteemi keerukusega. Skeemis, kus maksete koguja, registripidaja, fondihalduri, depoopanga ja väljamaksete teostaja funktsioonid on lahutatud, loodetakse vastastikkuse kontrolli rakendumist. Praktikas see ei toimi.
Mil moel kaaluks maksuamet fondi investeeringute riskantsust või registripidaja depoopanga laenuportfelli likviidsust? Nõue pensionifondi valitseja aktsiakapitalile, mis enne 1. jaanuari 2007 peab olema vähemalt 30 milj. krooni ja peale seda tärminit 45 milj. krooni (§91 ja §166) ei hoia ühtki avantüristi tagasi kiusatusest luua pensionifond. Veel lihtsam on tegevuse alustamine III samba vabatahtliku kogumiskindlustuse turul. Aktsiakapitali nõue piirdub siin vaid 12 milj. krooniga ja ei mingeid keeruliselt ülesehitatud süsteeme - vaid kliendi ja kindlustaja kahepoolne suhe. Muidugi jääb valvurirolli riiklik finantsjärelvalve, ent see kui ebaefektiivselt tegutses kindlustusinspektsioon AB Elukindlustuse ja Polaris kindlustuse pankrottide puhul, kus muuhulgas kaotasid oma säästetud pensionireservi ca 10 000 kogumispensioni poliisi omanikku, näitab riigi suutmatust või ka tahtmatust sellist järelvalvet tõeliselt teostada.

Kannatajaks pooleks pensionär ise

"Kogumispensionide seaduse eelnõu" kõigub kahe äärmuse vahel, püüdes kohati piinliku täpsusega kirjeldada mõningate toimingute tehnilisi üksikasju, samas lõpetades lubadusega, et täpsemad eeskirjad kehtestab rahandusminister ehk mis veelgi kummalisem -fondihaldur ise. Kohati läheb eelnõu sõnastus nii spetsiifiliseks, et sellest arusaamiseks tuleks tööle rakendada eraldi kontor.
Huvitav on eelnõu § 147 mis käsitleb kohustusliku kogumispensioni kindlustuslepingut. Lõige 6 nõuab kindlustusandjat kohaldama meeste ja naiste jaoks ühtset suremustabelit. s.t. eirama loodust vastavalt eurodirektiividele ja heale tavale.
Samas lg. 4 manitseb kindlustusandjat annuiteedi kalkuleerimisel kasutama intressimäära, mis ei ületaks 3%. Praktikas kasutavad kindlustusseltsid hetkel kohustuslikku intressimäära 3,5% - 4% liitintressina, suutes maksta aastast lisaintressi 2,5% - 3%. Kui maksimaalse intressi nõue seadusesse jõuab, võib pensionireservi kasv inflatsioonile alla jääda. See on pikaajaline risk, mille maandamise peaks tagama riik. Lühiajalise riskina võib liigne konservatiivsus investeerimisel viia samuti olukorrani, kus fondi tootlus ei suuda elukalliduse tõusuga sammu pidada. Kannatajaks jääb tulevane pensionär, kes ühtäkki avastab, et raha juurdekasv fondis on olnud oodatust kasinam, ostujõud aastakümnetega aga hoopis väikeseks muutunud.

Aktsiaturu eakad mängurid

II pensionisamba esimene faas on kogumine, mille käigus toimub sissemaksete kogumine ning nende investeerimine. Teine faas on väljamaksmisfaas, mille käigus makstakse inimesele pensioniea saabudes kogutud tulem välja. Riigile on tähtis just teine faas - pensionärile lisapensioni maksmise võimaldamine.
Teise pensionisambaga ühinevad kohustuslikult kõik tööleasujad, kes on sündinud peale 1. jaanuari 1983. a. Eeldades, et selle sambaga ühineb ka suur osa kuni 40 aastasi töötajaid, näeme esimese faasi domineerimist vähemalt 20 aastat. Nende aastatega koguneb erinevatesse pensionifondidesse oluline kapital, mis ka peale teise faasi osalist rakendumist jätkab kiiret kasvu, kuna väljamakstav raha laekub uutelt fondiga liitujatelt.
Selline soodus akumuleerimisperiood kestab tegelikult kolmkümmend - nelikümmend aastat. II pensionisamba süsteem peaks olema äärmiselt läbipaistev, vahendamaks riske osakuomanikele. Kogumispensioni seaduse eelnõu seda läbipaistvust ei taga. Seaduseelnõue püüab suurest osast kodanikest teha mängureid aktsiaturul, kellele ebaõnnestumise korral parastavalt öelda - loll saab ikka pügada.
Pensionireformi eestvedajaks on peaminister Mart Laar, kes korduvalt nõudnud, et seadus võetaks vastu enne Riigikogu suvepuhkust.
Seadus jõustuks 1. juulil.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)