Libahundiperemehed

Marga Tiitus,      25. juuli 2007


Olen jätkuvalt imestanud meie ühiskonnas leviva süüdimatuse üle. Sama probleemi tõstatas minu jaoks 21. juuni Eesti Ekspressi lugu väidetavalt naabri koerte murtud ponivarsakesest. Väidetavalt, sest tegu on tõestatud alles siis, kui ümberlükkamatud faktid seda kinnitavad. Ja ka siis veel pole asi absoluutselt kindel, sest see, mis ilmselge näib, ei pruugi veel olla tõsi.
Eesti Ekspressist loen, et ponivarsakese omaniku koer olnud öösel rahutu ja kippunud õue, tema aga ust ei avanud. Lõpuks ajanud koera haukumine ta uuesti üles ning ta näinud naaberkrundi suunas jooksmas paari peni, kelles arvas ära tundvat naabri koerad. Kuigi oli kindlasti veel hämar. Hommikul leidnud ta murtud varsakese oma õuelt, pöördunud politseisse ja konstaabliga koos mindud seletust nõudma. Naabrinaine tunnistaski, et oli koerad ööseks tõesti lahti unustanud ja kui oli rebitud laipa näinud, maksis kinni ponivarsakese hinna 15 000 krooni.
Mind shokeeris, et on võimalik minna kellegi koju, näidata talle toimunu jälgi, esitada kahjukannataja versioon kui süüdistus – ja võtabki kodanik 15 000 ja maksab oletuste eest! Seejuures nõutakse temalt oma koerte hukkamist!!!
Ajakirjaniku küsimusele, millal ta koerad hukata laseb, vastab vaene naine nuttes, et küll laseb...
Kas see ongi psühhoterror? Sel viisil inimesega käitudes võib tõepoolest tekitada närvishoki, depressiooni, sugereerida mis tahes süütunde. Võib inimest traumeerida kuni majapidamise ja maa mahamüümiseni välja. Sest loomaarmastajana (mida proua kindlasti on) peab ta ülal leitud ja mahajäetud koeri, ja see paik võib talle edaspidiseks elamiseks vastikuks muutuda.
Varsakese omanik ei oska aga aru saada, milleks naabrile seitset koera vaja on. Ei, talle ehk ei olegi neid vaja, talle on vaja inimlikkust. Seda on meile kõigile vaja, ainult et ühed hävitavad seda, teised püüavad päästa, mis annab, saades tihti põlguse ja mõnituste osaliseks.
Mida mõtleb aga inimene, kes toob koju varsa siis, kui see vajab alles emaslooma tuge (varsake oli surres 11kuune, osteti aga 6 kuud tagasi), jätab ta ööseks õue, veel seotuna, nagu pildilt näha – ta on ju suurepärane "muruniiduk"! Kusjuures õue pole piiratud ei tara ega elektrikarjusega, mida saaks tõmmata mitmes kihis, nii et läbi ei pääseks ükski potentsiaalne röövloom.
Ajakirjaniku küsimusele, miks aeda ümber pole, vastab varsaomanik, et tal 8 hektarit maad, kes seda tarastada jõuab! Seega jättis ta vastutuse ilma hooleks. Jutt on ju alast, kus ponivarsake viibis. Paraku pole tal koera hambaid, kassi küüsi ega kiskjalikku oskust enese eest võidelda. Ta on ta alles ponilaps, isegi mitte täiskasvanud isend. Mil viisil saaks ta end kaitsta? Üksinda öösel õuel ukerdav abitu loomake on suurepärane saak ja äratab murdjainstinkti igas kiskjas. Talle ei saa saatuslikuks mitte ainult koerad, vaid ka rebane, suurem kull, kährik, isegi tuhkur, või miks mitte sadistlik "inimene".
Loomakaitseseadus sätestab kuriteoks looma abitusse seisundisse jätmise. Aga just sellega tegemist ongi! Täpselt samuti nagu aasta eest, kui ajalehed kirendasid ja raadio rääkis paar nädalat oletatavast imehundist, kes olevat käinud kusagil koeri murdmas. Koerad kadunud õuedest üksteise järel. Ometi ei pannud neid keegi kindlasse kohta ulu alla! Küla sai varsti koertest tühjaks. Lugesin intervjuud külanaisega, kes laskis üksteise järel nahka panna oma viis krantsikest – kuulis küll, kui rabin hakkas, aga hunte hirmutama ei läinud. Nii viis ööd järjest. Igal ööl kadus koer! Tema kindel veendumus oli, et koera koht on õues. Terve küla jättis oma koerad abitusse seisundisse. Kas keegi sai karistada? Terve Eesti teadis sellest. Kas meil ongi selline tava? Kes tegelik koeratapja võis olla, pole siiani selgunud.
Isegi juhul, kui murdjad olidki naabri koerad, kumb pool oli rohkem süüdi? Inimesena eksime ja unustame kõik. Täiesti kaitsetu looma ööseks (ka päevaks) õue jätmine ei ole unustamine. See on tahtlik tegu, tahtlik otsus. Üsna omapärane arusaamine loomapidamisest ja eetikast. Sellise looma murdmiseks mitmel koeral (või ühelainsal) ei lähe rohkem aega kui pool minutit, söömiseks mõni minut.
Olen ise koerapidaja. Mul on olnud neid päris mitu. Söödan neid alati keedetud lihaga, sest toorest liha ei võta nad suu sissegi, isegi näljasena mitte. Viisakusest viiakse see eemale ja pannakse minu silma alt ära. Isegi toorest liha söövad koerad ei seosta seda enamasti elusolendiga, s.t see ei vallanda veel jahiinstinkti ega pane murdma. Jahikoeradki enamasti ei murra. Treenimata või korteris elav koer ei saagi metslooma kätte.
Öösiti on isegi suvel üsna hämar. Kuidas võis poniomanik ära tunda just naabri koerad või üldse koerad? See, et nad jooksid naabri kodu suunas, ei tõesta ponimurdmist.
Pole ka mingi uudis, et karjavargad ja salakütid on alati kasutanud võtteid, mis juhiksid süü teiste kiskjate peale. Alati võib tekitada arvamuse ja seda levitada (eriti hõlpsasti meedia abiga), et hundid harjutasid kutsikaid, käis karu või ilves, hulkuvad koerad või „hundi ja koera hübriid, kes enam kedagi ei karda". Selleks on sajandeid seotud talla alla loomajälgi, matkitud loomade või väljamõeldud olendite (libahunt, vampiir jms) tõelisi või oletatud murdmiskombeid.
Järelevalveinspektor Ants Purje väidab inkvisitsioonikohtuniku väärilise meelekindlusega, et koeras on 99% hunti, mistõttu tuleks hukata iga lahtiselt tabatud koer, kuna teda ei saa usaldada. Eks ole meile juba lapsepõlvest peale ajju surutud sümbol "kuri hunt", ilma et oleksime vaevunudki hundielust tõest infot otsima. (Kes seda soovib, võiks lugeda Farley Mowati "Ära hüüa hunti".)
Tõestatud on, et inimene on geneetiliselt 98,6% või 99,6% shimpans (lisaks veel sugulasliinid gorillade jm "kriminaalse elemendiga"). Järelikult on inimese koht mitte Õllesummeril, vaid puuris!!! Mingi õiglusprintsiip ja eesmärgipärasus universumis kindlasti toimib, ning see ei pruugi sugugi ühtida inimese nägemustega tema heaolust.
Pean hr järelevalveinspektorit veelgi kurvastama. Nimelt enamik koeri ei pärine mitte huntidest, vaid on shaakaliverd! Kõige puhtaverelisemad hundi järglased on arktilised tõud – malemuudid, eskimokoerad, laikad, ka tshau-tshaud.
Lambakoerad e rahvakeeli "hundikoerad" on shaakaliverd. Geneetiliselt põlvnevad shaakalist dogid jms "hirmsad" tõud. Looduses tegutseb shaakal omaette. Suurte saakloomade tapmiseks vajas shaakal inimese abi ja inimene vajas saakali teravat haistmist ning kuulmist. Nii tekkis esimene kodukoer. Shaakaliverd koer peab karja juhiks inimest, mitte teist koera. Hundiverd koer aga allub ka teisele koerale kui karja juhile, ja see omakorda inimesele.
Jahti peetakse karjas tunnustatud liidri juhtimisel. Seega tahan ma öelda, et nn "koerakarjadele" süüks pandud omavaheline "jahipidamine" on ühitatud murdmisega täiesi meelevaldselt. Koerakamp ei ole kari. Küll võib keegi tavatu või vihase käitumisega inimene saada selle ajutise "karja" tähelepanu osaliseks, kuid see ei tähenda tõsist kallaletungikavatsust, veel vähem murdmist. Lihtsalt elus on nii, et loll saab kirikus ka peksa. Hall hunt on kunagi ammu ristunud shaakalist pärineva kodukoeraga, kuid liik, kellega ta ristus, on nüüdseks kadunud. Hall hunt võib tänapäeval küll paarituda hundiverd koeraga, kuid selleks peab koeras leiduma vähemalt 50% hundiverd (mida koertel väga harva on, v.a põhjamaa tõud).
Miks? Huntidele on omane äärmiselt rüütellik käitumine oma liigi emaste ja kutsikate suhtes. Need on puutumatud, ka kõige familiaarsema nendepoolse jõhkruse korral säilitab võimsaimgi isane karjajuht oma väärikuse taandumise abil. Hundid ei murra ega söö üksteist. Nende kaklused ei lõpe vastase murdmisega, sest vastasel korral poleks seda liiki enam olemas.
Samad tavad ei kehti aga teiste koerlaste suhtes, need süüakse lihtsalt ära. Shaakaliverd koer ei ole hundi jaoks partner, vaid saak. Ta võib ta küll metsa meelitada, kuid ei paaritu temaga. Huntidel on nimelt väga tugev vastutustunne oma järglaste ja partnerite, kogu oma perekonna ees.
Need on meelega levitatud kuuldused hundi ja koera hübriididest, kes ühinevad karjaks ja murravad loomi ja inimesi ja kes "enam inimest ei karda", kuna neis olevat hundi murdmisinstinkt ühinenud koera kartmatusega inimese ees! Sellise hübriidi teke on väga harv juhus. Et selline imeloom inimest ei karda, on absurd. Nüüd kardab ta inimest kahekordselt! Hundi ettevaatus inimese suhtes on tuntud. Koerana on tema geenimällu salvestunud inimese vahendid ja võimalused, sigadused, mida inimene koertele on teinud või mida ta ise kogenud.
Libahunte on ju alati usutud, jahitud, nende üle kohut mõistetud. Sobivasti just suveks sellist kaifi Eesti Ekspress ilmselt pakkuda sooviski, suures õhinas unustades, et libahundid on läbi aegade inimestest, mitte huntidest sündinud.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (57)