Vasakpoolsete hiilgus ja viletsus

AGU UUDELEPP,      14. märts 2007


Paradoksaalsel kombel tuleb tõdeda, et vasakpoolsel mõtteviisil pole Eesti valimistel ammu nii hästi läinud kui seekord. Keskerakond on ilmselgelt tsentrist vasakul, Rahvaliit oma platvormilt samuti, ja Euroopas on ikka arvatud, et sotsiaaldemokraadid ja rohelised on vasakul mis vasakul.

Kiire matemaatika näitab, et esimest korda pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist oleks võimalik kokku saada vasakpoolne enamusvalitsus: 29+6+10+6=51. See on aga matemaatika, ja matemaatika on abstraktne teadus, kus kontekst ei loe.

Res Publica, Reform ja Kesk

Poliitika seevastu pole teadus ning tihtipeale on asjad hoopis nii, et ratsionaalsus või politoloogilised ennustused ei puutu asjasse küünemusta võrragi. Paar näidet: 2003. aastal oleks valimisplatvormide põhjal kõige loogilisema koalitsiooni moodustanud Keskerakond, Res Publica ja Rahvaliit, sest need erakonnad rääkisid sotsiaalsest mõõtmest ühiskonna ülesehitamisel.

Res Publica oli aga rajanud oma kampaania Keskerakonnale vastandumisele, ja nii oli valitsuses hoopis Reformierakond. Strateegilises plaanis osutus see taktikaliselt kaval käik Res Publicale hukatuslikuks – Reformierakonna suunamisel parempoolseks osutunud valitsusprogramm koosmõjus kogenematusest tehtud vigadega viis Res Publica kadumisele Eesti poliitiliselt kaardilt.

Teine näide on praegune olukord: Reformierakonnal ja Keskerakonnal on Riigikogus koos 60 kohta, aga valitsus tuleb teistsugune. Seejuures jutlustatakse maailmavaatest, kuid, minnes oma mättast kaugemale ja vaadates Euroopas ringi, ilmneb, et Keskerakond ja Reformierakond on Euroopa Parlamendis samas fraktsioonis!

Ka kesksed valimislubadused olid kahel parteil peaaegu identsed, lihtsalt üks lubas paremat palka kiiremini, teine aeglasemalt. Samuti lubasid mõlemad erakonnad kiiret pensionitõusu jne. Lisaks näitab varasem kogemus, et need kaks erakonda oleksid valmis koostöö nimel loobuma valimisplatvormis küllaltki olulisel kohal olnud lubadustest: Keskerakond on alla neelanud astmelise tulumaksu välistamise, Reformierakond leppinud tahetust aeglasema tulumaksumäära alandamisega, üleminek palgaarmeele on samuti jäänud vaid retoorikasse.

Sotsid ja rohelised

Nende näidete valguses on ilmne, et sissejuhatuses kokku liidetud 51-kohalist koalitsiooni ei tule, eriti kui võrrandisse lisada Eesti poliitiline kogemus. Tegelikult teavad ju kõik, et Sotsiaaldemokraatlik Erakond loobub Riigikogus pigem vasakpoolsest programmist kui loosungitest, milles vastandatakse end Keskerakonnale ja Rahvaliidule skaalal „väga hea – ülihalb". Sotside käitumise teeb eriti küüniliseks see, et Tallinnas volikogusse pääsemise nimel oldi küll valmis loosungid korraks kalevi alla suskama ja Rahvaliiduga koostööd tegema. Nüüd on käes võimalus loosungid taas klantsima lüüa, ja seda võimalust sotsid juba kasutamata ei jäta.

Kui sotside käitumisega on asi selge, siis roheliste puhul pole midagi selge. Nagu juba mainitud, Euroopas oleksid rohelised kindlasti vasakpoolsed. Eesti rohelisi juhib aga Mart Laari paremaks käeks olnud Marek Strandberg, kellele erilist vasakpoolsust küll ette heita ei saa. Juht määrab aga suures osas partei näo, ja vasakpoolse liikmeskonna mõju juhtide otsustele parlamendis võib osutuda marginaalseks. Nii polegi midagi imestada, kui valijad leiavad uuest valitsusest parempoolsuse lipulaeva Reformierakonna koos väärikalt kiiluvees ujuvate Isamaa ja Res Publica Liiduga, sotsiaaldemokraatidega ja rohelistega.

Parempoolsuse viigileht

Sellel parempoolsete parteide valitsusel oleks aga valijatele varuks üks üllatus: tegemist tuleks Eesti kõigi aegade kõige vasakpoolsema valitsusega. Hiljuti anti eesti keeles kordustrükina välja suurepärane raamat „Jah, härra minister!", kus Sir Humphrey'l on paljude säravate repliikide kõrval üks eriti geniaalne: kõige keerulisemast tuleb lahti saada juba pealkirjas. Meie parempoolsed on seda teinud – nad katavad oma sildiga programmide tegelikku vasakpoolsust.

Loeme korraks, mida need erakonnad lubasid: paremat palka, kõrgemat pensioni, toetusi lastega peredele, riigieelarvest rahastatava tervishoiu edendamist ja palju muud sellesarnast. See kõik on vasakpoolne arusaam ühiskonnast. Kindlasti on valijatel hea meel, et kõik erakonnad on aru saanud kauboikapitalismi kahjulikkusest ning selle ruineerivast mõjust inimestele. Kahju ainult, et sellised loosungid on ikka veel vajalikud eneseõigustuseks.

Lõpetuseks võibki tõdeda, et pealkirjas toodud parafraseeringu alltekst on igati õigustatud – Eestis suhtutakse vasakpoolsetesse nagu kurtisaanidesse. Paljudel on neid vaja, paljud neid valivad, mõni isegi tunnistab sõbrale, et „palju parem kui oma naine", aga heas seltskonnas neist ei räägita ja oma seoseid üritatakse kõigiti varjata. Üldine õhkkond on selline, et sul peab olema häbi vasakpoolne olla või vasakpoolset valida.

Nii ongi tulevikuks vaid kaks võimalust: kas ühiskond suudab lõpuks nõukogude ajast jäänud taagast üle saada ning tõdeb, et praegune euroopalik vasakpoolsus keskendub inimeste heaolule ja on kommunismi ning selle kuritegude vastand, või jääbki Eestis vasakpoolne mõtteviis end parempoolsuse viigilehega varjama.

[esiletõsted]
Meie parempoolsed katavad oma sildiga programmide tegelikku vasakpoolsust. Need erakonnad lubasid paremat palka, kõrgemat pensioni, toetusi lastega peredele, riigieelarvest rahastatava tervishoiu edendamist ja palju muud sarnast. See kõik on vasakpoolne arusaam ühiskonnast. /.../

Üldine õhkkond on selline, et sul peab olema häbi vasakpoolne olla või vasakpoolset valida.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (12)