Savisaare raamat tapab müüdid

RALF R. PARVE,      12. jaanuar 2005


Edgar Savisaar
„Peaminister.
Eesti lühiajalugu 1990–1992"
Kirjastus Kleio,
1006 lehekülge

Raamat esitab palju huvitavaid ning seniteadmata fakte, samuti hinnanguid ja seisukohti Eesti taasiseseisvumise aegsest perioodist.
Poodidesse jõuab raamat 14. jaanuaril hinnaga 420 krooni. Alates 24. jaanuarist on aga Savisaare memuaarid soodushinnaga saadaval Keskerakonna büroodes hinnaga 343 krooni.
Kesknädal avaldab raamatu tutvustamiseks paar katket, mis käsitlevad Reformierakonna teket ja Isamaaliidu omaaegseid lahendusi „vene küsimuses".

Partokraatia ning Vaba Eesti (lk 51)
Valimiseelne poliitiline maastik oli segane. Ringi tiirutas igat sorti õnneotsijaid, kes sogasest veest suuri kalu püüda lootsid.
13. detsembril 1989. aastal tuli avalikkuse ette klubi Liberaalsed Reformistid. Klubi põhiprintsiipides oli küll öeldud, et „liberaalsed reformistid ei püri võimule", sealsamas oli aga diplomaatiliselt lisatud, et nad „täidavad vastutustundega kõiki kohustusi, mis ühiskond neile asetab". Klubi loojad olid Igor Gräzin, Siim Kallas, Kaljo Kiisk, Tõnu Laak, Mikk Mikiver, Rein Otsason, Indrek Toome ja Ülo Vooglaid. Suuremas osas kompartei nomenklatuurimehed, osa neist viimasel ajal läbi käinud ka Rahvarindest. Võimalik, et nüüd tagantjärele võib tekkinud klubi hinnata kui embrüonaalses olekus Eesti Reformierakonda. Tookord paistis see mulle siiski vaid poliitilise tõmblemisena. Valimised lähenesid, kompartei sildi all väljatulek ei olnud enam tark ning nüüd otsisidki erinevad kommunistide rühmitused valimistel osalemiseks usi poliitilisi vorme. /…/

Liberaalsete Reformistide elutee jäi siiski lühikeseks. Vähem kui kuu aega hiljem – 1990. aasta jaanuari lõpus – kerkis komeedina selle kõrvale, või õigem oleks küll öelda selle asemele uus rühmitus Vaba Eesti, mille 52 asutajaliikme hulgas olid tähelepandaval kohal ka kaheksa verivärsket liberaalreformisti. /…/

Kui nüüd tagantjärele analüüsida, siis oli tegemist ühendusega, mille moodustasid: EKP liberaalne tiib, distantseerudes partei ametlikus juhtkonnast; Rahvarindesse kuulunud kommunistid, kes nüüd liikumisest distantseerusid; toonase küllaltki populaarse peaministri Indrek Toome isiklik sõpruskond; Toome valitsusele lähedased riigiametnikud ja valitsuse toetusest sõltuvad kultuuritegelased.

Vene küsimus (lk 575–577)
Rahvarinde kõnelused mõõdukate venelastega olid avalikud ning seisukohtadest, mille üle vaieldi, teatati ajakirjanduses mitu korda nädalas. Opositsioon kasutas neid kõnelusi oma propagandas, süstimaks eestlastesse meie suhtes umbusku. Nagu nüüd on selgunud, vaikiti samal ajal sellest, et toimusid veel teisedki kõnelused – rahvusfundamentalistide ja internatside vahel. Nendest avalikkusele teada ei antud, neid varjati kiivalt.
Millest nendel salajastel kõnelustel räägiti? Selle kohta on teada vaid üksikuid detaile: valitsuse kukutamisest, portfellide jaotamisest. Rahvarinne oma kõnelustes mõõdukate venelastega portfellideni ei jõudnud! Räägiti vaid põhimõtetest. Fundamentalistidel ja internatsidel läks kokku leppimine seega libedamalt. /…/ Taotleti võimu, jagati võimu.
18. augustil 2001. aastal tunnistas Vladimir Lebedev Postimehele, et 1991. aasta augusti algul pidi alla kirjutatama koalitsioonileping intrite ja rahvusfundamentalistide vahel. /…/
Kolme aasta jooksul pole keegi seda ümber lükanud. Õieti nelja aasta jooksul. 2000. aastal kirjutas sellestsamast juba Kadri Must oma raamatus „Iseseisvuspäeva sünd". Vastuseks ei kippu ega kõppu.
Olen ise mõelnud, kuidas oleksid Hallaste ja Laar ning nende mõtekaaslased sellist juudasobingut Eesti rahvale põhjendanud. Inimesed olid toona selliste asjade suhtes haavatavamad kui nüüd. Kas anti enesele aru, et mängitakse võimu nimel mitte ainult oma isikliku poliitilise karjääriga, vaid kogu Eesti rahva tulevikuga? Kujutage ette, kui kindral Jaan Soots Vabadussõja kõige tulisemate heitluste ajal oleks läinud kokkuleppele mõne punase kütipolguga, et Toompeal soodsam valitsusjuht ametisse saada. Teda oleks selle eest seina äärde pandud, tema nimi oleks tänapäevani ära neetud. /…/
Võimalik aga, et Hallastel ja Laaril ei olnudki kavas oma sobingut intritega kuidagi põhjendada. Neil oli venelasi tegelikult vaja selleks, et astuda esimene samm – edukalt umbusaldada minu juhitavat valitsust. Kui see üks hääletus oleks läbi viidud ja Lebedev pärast seda tulnud tasu nõudma, oleks talle ehk trääsa näidatud. Pärast meie valitsuse kukutamist oleks püütud aga kokku leppida mõnede Rahvarinde ühenduse „paindlikumate" parteidega. Küllap oleks siis argumendiks kõlvanud nende jaoks juba ka hoiatus, et muidu ollakse sunnitud tegema koalitsiooni intritega.
Lebedev oli ikka naiivne – kujutas ta tõesti ette, et poliitiline jõud, mis on võimeline reetma silma pilgutamata oma rahva, ei reeda teda!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (20)