Kurja geeniuse jätkuv elu. Joseph Goebbels 110

MART HELME,      24. oktoober 2007


20. aprillil 1945 küsib üks väikest kasvu, lombakas ja äärmiselt närviline mees enda ees istuvatelt süngetelt härradelt kurjalt ja nõudlikult: "Mida hakkan ma peale rahvaga, kelle mehed on lakanud sõdimast isegi siis, kui nende naisi vägistatakse?" Ja lisab siis vihaselt: "Saksa rahvas on oma saatuse ära teeninud!"

See mees on doktor Joseph Goebbels (29.10.1897–1.05.1945), Adolf Hitleri üks lähimaid kaastöölisi ja mõnes mõttes isegi Adolf Hitleri looja. Tal, tema naisel Magdal ja nende kuuel lapsel on varemetes Berliinis jäänud elada veel kümme päeva. 1. mai õhtul tapavad Goebbelsid mürgiga oma lapsed, seejärel neelavad ka ise mürki ning lasevad ühel SS-ohvitseril igaks juhuks endile veel kuuli kuklasse tulistada. Hitler on ennast tapnud päev varem.

Ometi pole kumbki neist kahest kurjast geeniusest lõplikult surnud tänaseni. Üha uuesti ja uuesti küsivad nii ajaloolased, sotsioloogid ja psühholoogid kui ka poliitikud endalt, mis valemiga õnnestus neil kahel, kes tegelikult polnud ju oma nooruses muud kui elu heidikud, muutuda seesugusteks kõikvõimsateks iidoliteks? Meesteks, kelle ilmumisel massid sattusid kirjeldamatusse ekstaasi ja kelle ees nende vastastest poliitikud lasid käed jõuetult rüppe?

Vastus neile küsimustele on õigupoolest ülimalt lihtne ja uuemad uurimused paljastavad seda üha veenvamalt. Kogu Hitleri fenomen oli bluff. Aga missugune suurejooneline bluff! Ja selle blufi üheks peaautoriks oli just nimelt Goebbels – meisterillusionist, geniaalne propagandajuht, masside hullutamise peaspetsialist.

Ei kelleltki muult kui Goebbelsilt pärineb klassikaline PR-postulaat: ükskõik mida meist räägitakse, peaasi et räägitakse. Just sellest ideest inspireerituna aitab värskelt Hitleri jüngriks saanud Goebbels SA-l korraldada lakkamatuid ja sageli ohvritega lõppenud lööminguid kommunistidega, muudab NSDAP kogunemised skandaalseteks ja õhutab sakslastes inimestele algul veidrana tunduvat vihkamist juutide vastu. Meist räägitakse, tähendab, me oleme olemas ja oleme mõjukad! Meiega kakeldakse, meid põlastatakse, tähendab, me oleme nii tugevad, et meid kardetakse!

Klassikaline on ka Goebbelsi postulaat sellest, et kes esimesena räägib, sellele jääb õigus. Nagu seegi, et oma tõde tuleb korrata üha uuesti ja uuesti, kuni kõik selle omandavad aksioomina. Goebbelslikku kullafondi kuulub ka tõdemus: "Laimake, midagi jääb ikka külge!"

Kogu oma alatusele, künismile ja oportunismile vaatamata polnud Goebbels mitte sugugi lihtsalt targutav intellektuaal. Hitleri võimuletõusu järel 1933. aastal sai Goebbels võimaluse alustada Saksamaal totaalset ajupesu. Üheks asjaks, millest ta alustas, oli riigi radiofitseerimine. Riikliku finantseerimise toel masstootmisse paisatud lihtsad, töökindlad ja odavad raadiod vallutasid kiiresti kogu Saksamaa. Nende kaudu tulvas sakslaste kodudesse aga Goebbelsi poolt osavalt doseeritud segu massikultuurist ja natslikust propagandast. Just tänu sellele õnnestuski Hitlerist lühikese ajaga teha kõigi sakslaste jaoks Führer, muuta saksa sõdur naiste ja noorukite iidoliks, panna sakslased uskuma, et kõigi nende hädade põhjustajateks on juudid ja kommunistid, veenda lihtkodanikke, et pompoossed, rikkaliku natsliku atribuutikaga ehitud paraadid, miitingud ja spordivõistlused kuulutavad sakslastele hiilgavat, helget ja kõigist teistest rahvastest üle olevat tulevikku.

Tänu Goebbelsile ja tema propagandale uskus juba paar aastat peale natside võimule tulekut sakslaste enamik kaljukindlalt, et just Hitler, tema suurejooneline sõjatööstus ja mastaapne Autobahn'ide ehitamine on toonud riiki igikestva majandusliku õitsengu.

"Mehel võivad ju olla omad vead, aga ta andis meile uuesti tööd ja leiba," ütlesid sakslased Hitleri kohta – ja aplodeerisid talle tormiliselt, kui ta nende ette taas mõne oma hüsteerilise kriiskamisega lõppeva kõnega astus. Vaestel sakslastel polnud muidugi aimugi, et 1938. aasta sügiseks oli Saksamaa majandus krahhi äärel ja et üksnes hirmunud lääneriikide alistumine Münchenis Hitleri bluffimisele andis diktaatorile ja tema kamariljale võimaluse järgmise kahe aasta jooksul kogu Lääne-Euroopa ressursid oma taskusse ajada – ning niiviisi tõepoolest tugevaks muutuda.

Nagu teame, ei halastanud ajalugu Hitlerile sellest hoolimata.

Kui Hitleri ja tema ideoloogia on ajalugu tänaseks selgelt prügikasti visanud, siis sedasama ei saa öelda dr. Joseph Goebbelsi pärandi kohta.

Meeldib see meile või mitte, kuid paljud Hitleri peaideoloogi PR-trikid on propagandas, eriti propagandasõjas kasutusel tänapäevani. Vaadakem kasvõi propagandasõda, mida peab Eesti ja mõnede teiste oma naabrite vastu Venemaa, vaadakem, kuidas manipuleeritakse pressiga ka demokraatlikes riikides, vaadakem, mida teeb inimestega reklaamitööstus.

Vaatamata topeltsurmale kaaliumtsüaniidi ja püstolikuuli läbi Berliinis 1. mail 1945, jätkavad Goebbelsi paljud ideed ometi oma iseseisvat elu.

Foto:
GOEBBELSID: Tagareas vasakult: Hilde, Magda Goebbelsi poeg esimesest abielust Harald Quandt, Helga. Alumises reas – Helmut, Holde, Magda Goebbels, Heide, Joseph Goebbels ja Hedda (29.10.1942).

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (24)