Eesti piirivalve 25 ja Edgar Savisaare osa selles

 1990. aasta augustis kogunesid maakondade ja linnade Kodukaitse malevate juhid Toompea lossi valitsusjuht Edgar Savisaarega nõu pidama. Kõik rääkisid oma vajadustest. Valitsusjuht ootas aga ilmselt midagi muud ja tundus tukkuma jäävat. Tekkis piinlik vaikus.

 Olin nädal varem kohtunud Ülemnõukogu riigikaitse komisjoniga, kes kõige muu kõrval tundis muret, et meil pole jõudu valvata Eesti lõuna- ja idapiiri. Nii liigubki kaup ohjeldamatult välja ja pätid marsivad sisse.

Andsin mõista, et selline jõud on olemas: kui lääne- ja põhjapiiril oleme Euroopast blokeeritud 10 000-mehelise Nõukogude piirivalvega, siis Kodukaitse oleks võimeline idas ja lõunas sama tegema oma 10 000 mehega.

 Mind vaadati üsna ühemõttelise pilguga. Ka nüüd üritasin nõupidamise uuesti käivitada sama ettepanekuga. Peaminister liigahtas, lõi ühe silma lahti, vaatas kella, tõusis püsti ja teatas: „Mul hakkab kohe teles esinemine. Tunni aja pärast olen tagasi, ja palun kõigil kohal olla.“

 Läks ägedaks suminaks. Tund lendas kiiresti. Reibas peaminister astus sisse, vaatas üle laua meile kõigile tõsiselt otsa ja ütles, et oli Eesti rahvale teatanud: „Kodukaitse läheb Eesti majanduspiirile.“

 Sel hilisel õhtul sõitsid malevate juhid sügavates mõtetes oma kodukohtadesse üle Eesti. Kõik tunnetasid vastutust ja ka ohtu. See ei olnud enam suveräänsuse deklareerimine. See oli ühe iseseisvust ihkava väikeriigi tegelik lahtilõikamine agoonias rabeleva impeeriumi küljest. Ükskõik, mis nime all seda tehakse. Olid mehed, oli tahtmine, kuid piir oli viiekümne okupatsiooniaastaga kadunud. Ääremaadel olid kadunud teed ja seisid inimtühjad lagunenud hooned, hõõgus veel mõni üksik lambipirn.

 Kodukaitse staabis valmistati ööl ja päeval ette eelnõusid oma töö seaduslikuks korraldamiseks ning tegeldi Kodukaitse süsteemi optimaalse struktuuri loomisega. Kiirkorras valmisid valitsuse otsused:

15.10.1990 VV korraldus nr 305-k:

1. EV majanduspiiri kaitseks moodustada kodanikualgatuse korras majanduspiiri kaitseteenistus, pannes majanduspiiri kaitse organiseerimise Eesti Kodukaitsele (A. Öövel, H. Karits).

2. Kõigis maakondades moodustada majanduspiiri kaitse organiseerimise staabid.

3. Nimetada hr-d V. Hansen (Pärnumaa), E. Poolak (Viljandimaa), V. Lääts (Valgamaa), R. Orav (Võrumaa), T. Möller (Põlvamaa), U. Tensing (Tartumaa), E. Tirmaste (Jõgevamaa), A. Pent (Ida-Virumaa) vastavate piirilõikude ülemateks.

/---/

7. Eesti Kodukaitse Vabariiklikul Staabil esitada koos asjaomaste ministeeriumide ja ametitega 20. oktoobriks 1990 VV-le määruse projekt kontrollpunktide liigi, arvu ja asukoha, nende väljaehitamise ja varustamise korra, samuti ajutiselt või alaliselt suletavate maanteede kohta ning 17. oktoobriks esitada kinnitamiseks vormiriietuse ja eraldusmärkide näidised.

31.10.1990 VV korraldus nr 314-k kohustab moodustama majanduspiiri kaitseks piirikaitseteenistuse väljaõppekeskused ja tagama neis töö 1991. aasta jaanuarist.

31.10.1990 VV korraldus nr 315-k kohustab ministeeriume kindlustama kontrollpunktid telefoni- ja raadiosidega, elektriga, kumminuiadega, normatiivaktidega jne.

Muidugi oli nende ülesannete täitmine okupeeritud Eestis tol ajal illusioon. Eesmärk oli aga juba algatanud rahvaliikumise. Kõik käivitus vabatahtliku algatuse korras.

01.11.1990 VV määrus nr 219 kinnitas Eesti Vabariigi majanduspiiri alaliste kontrollpunktide loetelu.

Nende dokumentidega pandi alus Eesti füüsilisele eraldamisele Nõukogude Liidust majanduspiiri loomise sildi all.

HENN KARITS, erukolonel

Jaga |