Mälestusi raadioajast

Sattusin Rameto toimetusse seoses „raadioralli“ korraldamisega. Toimetuse veteranid Toivo Tootsen ja Vello Mikk läksid kaasa mõttega raadio kaudu juhtida ülevabariigilist rahvarallit.

Alustasime igapühapäevaselt asja tutvustamisega ja rallimäärustiku õppimisega. need hommikused minutid „Meelejahutajas“ valmistasid kuulajaid suursündmuseks ette. julgus sellist asja teha oli olemas tänu esimese Viru ralli korraldamisele, mis tõi stardipaika, Rocca al Mare pioneerilaagrisse ligi 400 autohuvilist.

Tagantjärgi mõeldes, selline julgustükk läks läbi ikkagi Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio igipõlise omavahelise võistlemise tulemusena.

Rallirada tuli maha panna selliselt, et kõikjal oleks just Vikerraadio kuulatavus tagatud. tollal oli raadios kaks programmi: esimene – sügavalt poliitiline ja range – ning „viker“ – juba leebem. kuulati neid kesklainel, kus võis olla „leviauke“. väga suure töö tegi ära raadio tehniline personal, sest raja äärest sai eetrisse minna vaid läbi telefoniliinide ja need vajasid „pimendamist“, s.t kõik kõrvalabonendid tuli segamast välja lülitada. ralli kestis terve pühapäeva ja reportaaže tehti nii autodest ja raja kõrvalt kui ka  Saaremaale minevalt võitjaringi praamilt. tolle aja kohta oli see tehnika suursaavutus.

Tegin ka ise ühe reportaaži raja äärest, kui magnetofoni salvestustega Antsla sidejaama viisin. Ei tea, kui hea see oli, aga eetrisse ta läks muutmata kujul. Hommikusel koosolekul sain kiita.

Nii algaski minu tõsine raadioaeg.

Üsna varsti kutsus raadio peadirektor Ado Slutsk mind ühe õnnestunud viljaveoloo pärast „Päevakaja“ toimetusse. Olin nii-öelda „tänavalt“ tulnu, aga asusin tööle koos selliste korüfeedega nagu Toivo Makk, ,Juhan Virkus, Riina Mägi (hiljem Eentalu), Felix Undusk; varsti tuli ülikoolist ka Mart Ummelas.

Ainult „Päevakaja“ oli siis selline toimetus, kes käis eetris otse. Teised läbisid range kontrolli ja nende saated olid enamaltjaolt eelnevalt lindistatud. Muidugi ka „Päevakaja“ andis Glavlitile (ajakirjanduse tollane ametlik kontrollorgan) aru oma helilõikude asjus, kuid lindi kuulamist nende poolt mina ei mäleta. Saatepeale löödi tempel, ja oligi minek otse-eetrisse. Usaldati!

Aga ega siis otsesaate õigust nii lihtsalt saanud. Tuli läbida eksam, kus lugesid uudiseid stuudios ja vastasid üsna rangetele parteipoliitilistele küsimustele. Aga mul vedas – parteituna sain eetriõiguse kätte! Küllap selleks oli olemas nii peatoimetaja Sulev Metsa kui ka Toivo Maki märgatav tugi.

Jätkasin lugude tegemist ka Eesti  Raadio teistele toimetustele.

Olgugi et esimese monosalvetuse purilennukilt tegi kunagi varem õppejõud Ivar Trikkel, kordasin seda koos kuulsa purilenduri EdavLaanega.

Et aga tehnilisi spordialasid peeti tollal väga perspektiivseiks, tekkis esialgu võimatu idee: hüpata langevarjuga ja teha sellest salvestis õhus.

Langevarjuril ei tohtinud kaasas olla mitte midagi üleliigset, peale pussnoa, mis oli vajalik põhivarju sassis troppide eemaldamiseks enne abivarju avamist. Aga reporterimagnetofon kaalus üle kuue kilo, mikrofon koos tuulekaitsega veel pealekauba. Sellise koormaga ülesminekut seadused ei lubanud.

Mis teha? Hakkasin “masseerima” Ülo Keedust, kes oli langevarjurite komandör. Teine riskeerija oli lennuklubi ülem Boriss Rožkov. Nemad vastutasid ohutuse eest ja seda, nagu öeldakse, “koos karvadega”. Väiksemgi ebaõnn hüppel oleks viinud trellide taha. Ilmselt ka minu. Pärast igakülgseid treeninguid maa peal, tegime selle viguri siiski ära. Julgestuseks hüppas minu järel välja kogenud treener Voldemar Lehter ja tema oleks siis vajadusel ka päästja olnud.

Kõik läks hästi ja tänaseks on säilinud see saade ka Eesti Raadio arhiivis:

https://arhiiv.err.ee/vaata/keskooprogramm-inimestest-siidkupli-all

Aivo Oina

Jaga |