Sõjasortse hüüti Stukadeks

ENN SÄDE,      07. september 2005


Kesknädala 24. augusti numbris hakkas silma suur värvipilt saksa lennukist. Ja ehtnõukogulik pildi allkiri „Sõjasortsid tulid Soome kaudu ...". Vanamoodne eufemism pani ehk kulme kergitama, ei enamat.
Pildil on tundmatu kunstnik kujutanud Luftwaffe pikeerivat pommitajat Ju 87-B, tihti ka Stukaks hüütud, mida ju sortsi-termini kasutaja võinuks ära märkida. (Mootor 1150 hobujõudu, lennukiirus 200 miili tunnis, tegevusraadius 125 miili, võis võtta kaasa kuni 450 kilo pomme. Pikeesse võis minna isegi 70 kraadi all, saavutades kiiruseks 300 miili tunnis. Lendurite arvates aeglane lennuk, eriti haavatav oli pikeest väljatulekul. Üldisemalt tuntud oma verdtarretamapanevate sireenidega, mida ka Jeeriku pasunateks on kutsutud ...)
Nüüd teine, tõsisem küsitavus pildi allkirjas: „... saksa pommitajad startisid Soome lennuväljadelt." Kust on see informatsioon pärit? Nagu märgitud, oli Stuka tegevusraadius vaid 125 miili, s.o 231 kilomeetrit. Üle lahe tulek tähendanuks bensiini lõppemist: tuli ju laevakaravan leida, tiirutada märki valides jms. Pealegi oli kogu Põhja-Eesti selleks ajaks sakslaste käes. 28. augustiks oli neil kasutada tõenäoliselt ka vähemalt osa Ülemiste lennuradadest. Nii et välilennuvälju Eestis neile ju jätkus!
Tõsi, pärast paaripäevast ägedat tormi, mille tõttu Tributs ei söandanud oma 30-kilomeetriseks veniva karavaniga liikuma hakata, polnud esimese sõidupäeva alguseks lennukeid ollagi. Välilennuväljad, tihti rohukattega, olid muutunud porimülgasteks. Aga et Tributs oli põgenemisteeks valinud kolmest võimalikust trassist kõige lõunapoolsema ja kõige ohtlikuma (meri kihises miinidest), s.t laevad sõitsid küllalt lähedal Eesti rannikule, siis öelge mulle üks argument, miks peaks saksa Stuka startima Soome lennuväljalt, mis jääb vaata et 100 kilomeetri taha? Kui vene laevad möödusid Juminda neemest, hakkas neid tulistama sinna paigaldatud saksa 152 mm kaugelaske rannapatarei – nii lähedal olid laevad rannikule.
Veel üks oluline täpsustus, ajakirjanikule lausa rosina väärtuses: neid pikeerivaid pommitajaid Ju 87-B juhtisid algajad lendurid Luftwaffe 77. lennugrupist (ooberstleitnant Ernst Grille), kes olid koondatud 61. õppeeskadrilli (major Georg Lunz). Enamik neist oli Luftwaffe 2–3 lennukooli lõpetajad, kes pidid siin saama instruktorite käe all oma lahingupraktika. Sestap on – õudne küll – kaotuste suurus väiksem, kui võinuks olla lahingukogemustega lendurite puhul.
Mis puutub Ralf R. Parve tsiteeritud Radsenko ettekandesse, siis suhtuksin sellesse äärmise kõhklusega. Vene lennukid Saaremaal ja Hiiumaal olid ju äärmuseni läbikulutatud motoressursiga kohmakad pommilennukid, mis abi neist oleks olnud?! Vene hävitajad, niipalju kui neid veel alles oli, jäid aga kaugele Leningradi rajooni, pealegi oli Stukade tehniline üleolek neil päevil veel masendav.
Kui Kesknädal otsustas avaldada säärase materjali, tulnuks läbi lugeda näiteks Igor Bunitshi raamatud „Tallinski perehod", „Agonia" ja „Katastrofa" seeriast „Balti tragöödia" – kokku umbes 1300 lehekülge veriseid fakte tihkelt täis teoseid. Usutavasti poleks siis Kesknädala kahe lehekülje päisesse tekkinud pealkirja „... põgenes hukkuvate kaubalaevade varjus", mis kuidagi ei sisalda endas kogu tõde.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)