Soomlased tulevad! (Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt:)

ALEKSANDER TÕNISSON,      24. jaanuar 2007


Kindralmajor Aleksander Tõnisson (17.04.1875 – 30.06.1941) oli Eesti rahvusväeosade loojaid ja juhte. Vabadussõja ühe raskeima lahingulõigu, Viru rinde ülemana kindlustas ta Eesti riiklust. Diviisiülemana arendas ja reformis Tõnisson kaitseväge rahuajal ning kujundas kaitseministrina Eesti kaitsepoliitikat.
26. juunil 2005 avas president Arnold Rüütel Jõhvis Vabadussõja kangelase kindralmajor Aleksander Tõnissoni monumendi.

Mälestusmärgi avamisel tõdes president Rüütel: kindral Tõnissoni tegevus on olnud nii laiahaardeline, et sellest on jäänud mälestusmärke mitmele poole üle Eesti.
"Ta pani aluse Eesti kaitseväe loomisele. Osalenud Vene–Jaapani sõjas ja Esimeses maailmasõjas, moodustas Aleksander Tõnisson kodumaale naastes rahvusväeosa. Just tema juhitud Viru rindel sepistati suuresti Vabadussõja võit," ütles Rüütel.
Järgnevalt üks katke kindrali meenutustest.
Toimetaja Ralf R. Parve


Vana aasta eelviimasel päeval tõi jäälõhkuja "Tarmo" esimese salga Soome vabatahtlikke, esimese roodu (150) meest leitnant Eskola juhatusel Tallinna. Uue aasta 3., 4. ja 5. päeval (1919) järgnesid sellele veel kolm roodu. Nii seisis terve pataljon, kokku üle 500 mehe, major Ekströmi komando all. Kõik need mehed olid 1. diviisi rindele määratud.
5. jaanuaril sammusid esimesed Soome vabatahtlikud Tallinnast välja, Jõelehtme kaudu Kaberlasse ja Kotsumi. Sõitsin Jõelehtmele neile vastu. Mehed olid noored, värsked, prisked, hästi riietatud ja varustatud. Öömajast ja puhkusest ei tahetud kuuldagi. Küsiti ainult, kas "rüssad" veel kaugel? Ja kas ei saaks veel täna mõnel kõri maha lõigata.
Soomlasi Jägala alevikuni saatma oli tulnud ka peaminister K. Päts ise ühes siseminister A. Peet'iga.

Punased olid juba Valkla ümbruses

Valkla ümbruses olid lahingud käimas. Punased pommitasid meie seisukohti tugeva tulega. Rinde poolt liikusid tahapoole üksikud sõjapõgenejate kraamikoormad ja kurva näoga inimesed, pambud seljas. Nähtavasti ootasid ka täna venelaste edasinihkumist. Jägala alevikus päriti möödaminejatelt uudishimulikult teateid.
Peaminister otsustas oma saatjatega siin lühikest peatust teha. Astusime apteekri juurde sisse. Palusime teevett. Pererahvas vaatas imestusega meie peale. "Pole aega niisuguse asjaga tegemist teha! Näete ise, et pakime põgenemiseks asju kokku! Öösel on punased kindlasti juba siin!"
Täheldasime, et põgenemiseks pole vajadust. Et punased siia ei pääse. Oldagu päris rahulikud. Ning palusime ikkagi teevett.
Seda juttu pani pererahvas päris pahaks. Nalja võivat teha ka raskes olukorras, kuid mitte sarnasel sündmatul viisil.
Seletasime, et kaitserindele täna värsked abiväed juurde tulevad. Et eelsalgad iga silmapilk siia jõudmas. Et soomlased meile abiks tulnud. Tähendasime Ekströmi kui soomlaste pealiku peale. Tegime selgeks, mis asjamehed ise oleme. Ning näitasime läbi akna Soome vabatahtlikkude kolonni peale, kes parajasti mehise lauluga apteegist mööda marssis.
Peremees ja perenaine seisatasid mõne silmapilgu tummalt, lõid siis imestusega käsi kokku. Perenaisel veeresid pisarad üle palete. Varsti oli teelaud kaetud. Meie kaitserinne ei taganenud enam. Jägala apteekril ei olnud vajadust põgeneda.

Saatke soomlasi näha!

Soomlaste ilmumine avaldas väga head mõju meie meeste meeleolule. Need allüksused, kelle võitlusrajooni esimesed soomlased läksid, nägid neid oma silmaga. Eemalolijad aga ei tahtnud uskuda, et soomlased appi tulnud. Soomlasi oli juba tükk aega oodatud. Nende päralejõudmisest mitmel korral räägitud. Kui kuskil muutus seisukord väljapääsematuks, meeleolu langes, usk võidu sisse hakkas kaduma, siis öeldi meestele julgustuseks: Soomlased tulevad!
Usuti, et nad tulevad. Seni aga siiski tulemata jäänud. Ja nüüd, kunas soomlased tõepoolest otsaga Jägalas, öeldi: Tühi jutt! Enne ei usu, kui oma silmaga näeme! Pataljoniülemad palusid: Saatke paar meest näha! Tuli saata. Siis oli selge, et soomlased on tõepoolest siin.
Siis arutasid meie mehed: Kui juba soomlased siia tulnud, et meie maad kaitsta, peab asi kahtlemata olema seda väärt, et ka ise seda ihu ja hingega kaitseksime. Viimse veretilgani. Pigistasid püssipärad kõvasti pihku, lõid pea selga ja sõnasid: Nüüd teeme punastele sauna!

Surmakartmatud soomlased

Soome vabatahtlikud osutusid väga vaprateks sõjameesteks. Olid mehed, kes põrmugi surma ei kartnud. Kes läksid lauldes lahingusse. Kellele lahing oli lõbuasi. Kellele ükski asi ei pakkunud suuremat headmeelt, kui "neetud rüssadele" kallale tungida. Isegi "viru valgest" öeldi lahti, kui võimalus oli enamlastele kallale tungida.
Meie üksmeelne pealetung, mis 6. jaanuari varasel hommikul algas, kestis Viru rindel vahetpidamata, kuni väljajõudmiseni Naroova kallastele, kus meie ise piirikaitseks paigale jäime. 19. jaanuaril ei olnud Viru rindel enam ühtegi punast Eesti pinnal.

Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. II köide. Eesti Ajakirjanikkude Liidu toimetusel (Tallinn 1930)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)