Videvik ja kaks erakonda

ANTS TAMME,      17. august 2005


Kui Videvik, eakate ajaleht, 1990. aasta kevadel paberipuuduse kiuste Kohila vabrikust väljaräägitud paksuvõitu kinopiletipaberil ilmuma hakkas, oli juba õhus tunda muudatuste hõngu. Ning mõistagi tähendasid (ja tähendavad) need sotsialismilt kapitalismile tagasiminekuga seotud murrangud ühiskonnas alati ka põhjalikke muutusi inimese käekäigus. Lausa piiramatu majandusvabaduse vallapäästmisega ning ühiskonnaliikmete omavastutuse järsu kasvuga kaasnesid ja teravnevad senini inimeste toimetulekuprobleemid. Tekkisid mitmesugused säravast elust kõrvaletõrjutute riskirühmad, kuhu kuuluvad inimesed leidsid äkitselt ennast küsimuse eest: kas me sellist Eestit tahtsimegi?
Videviku toimetusel tekkis juba 1991. aastal (ja hiljem järjest süvenes) arusaamine, et lihtinimene (eeskätt seeniorid, lapsed ja invaliidid) vajaks Eesti Vabariigis ka poliitilisel tasandil järjekindlamat kaitsjat. Sestap otsustasime teha katset vastava erakonna moodustamisega. Algatasime leheveergudel mõttevahetuse, mis (mitte põrmugi juhuslikult) päris laia vastukaja leidis.
Järgnes üleskutse registreeruda uude erakonda, mis tõi kokku sadu sooviavaldusi. Ja mõne aja pärast saigi loodud Eesti Demokraatlik Õiglusliit. Nime esialgne valik viitab sellele, et üritasime kaitsta eeskätt sotsiaalset õiglust. Koostöös Eesti Pensionäride Liidu ning Ühendusega korraldasime Toompeal oma esimese meeleavalduse, millele Mart Laari valitsus ülbelt reageeris: kas pensionärid tahavad siis kogu sülelaste piimaraha endale või?
Sestap otsustasime erakonna nime muuta ja selleks sai minu kui erakonna aseesimehe ettepanekul Eesti Pensionäride ja Perede Erakond. EpeÜ esimehe Vihvelini soovitusel sai erakonna esimeheks kutsutud Raoul Üksvärav, kelle juhtimisel erakond ka Riigikogusse KMÜ koalitsiooni pääses ning seal edukalt nn sotsiaalse turumajanduse valitsuse sotsiaalkurssi kindlaks määrata aitas.
Et Üksväraval nappis Riigikogu komandeeringute tõttu aega erakonnatööks, siis soovitasin erakonna esimehe kohale Mai Treialit. Paraku polnud see päris õnnestunud valik, sest asjalugu päädis paari aasta pärast sellega, et iseseisvat tegutsemist vältiv Treial liitis EPPE Villu Reiljani juhitud Eesti Maarahva Erakonnaga.
Peatselt sai ka Maaliidu alla neelanud EMEst laialt reklaamitud Eestimaa Rahvaliit, kuid vastupidiselt lubadustele suure ja targa erakonna nõu ja jõuga tulemusrikkalt pensionäride jt abivajajate õiglasi nõudmisi kaitsma hakata, jäi kõik eakatega seonduv Rahvaliidu tegevuses paari aastaga pelgaks loosungiks üksnes selle erakonna arvukuse kavala kasvatamise nimel.
Nüüd ei jäänud Videviku peatoimetajal muud üle kui taas oma nädalalehe abil uut erakonda moodustama hakata, kuna Rahvaliit on ju maal tegutseva suurettevõtja, mitte lihtsa maainimese kindel kaitsja.
Pärast aastast tööd saimegi taas niikaugele, et 2001. aasta hiliskevadel sai Eesti Pensionäride Erakond moodustatuks kuulutatud. Vajaminevad rohkem kui tuhat aktiivset pensionäri ja nende poolehoidjat oli kokku ühe mütsi alla saadud. Minust sai esialgu uue erakonna esimees. Erakonna registrisse viimine oli juba tehniline probleem.
Aga ega mul seesugune aktiivsus kahel rindel (Videviku väljaandmine pluss järjekordse erakonna loomine) mitte päris karistuseta ei jäänud, sain sellest paar kuud hiljem oma esimese südamelihase infarkti. Tuli pisut tagasi tõmbuda, ennast ravida. Ning möödunud sügisel sai Pensonäride Erakonna etteotsa Jaan Kundla, kelle egiidi all pensionäride partei kuuldavasti ühehäälselt Keskerakonnaga ühendati.
Ma ei varjagi, et mina kui Pensionäride Erakonna esimene esimees ei näinud väikesel ja ilma rahaliste võimalusteta parteil kuigi roosilist tulevikku. Nüüd on saanud üpris kindlalt selgeks, et minu initsiatiivil loodud Pensionäride Erakonna liikmed on päris õiges seltskonnas, sest Keskerakond on nüüdis-Eestis küllap kõige sotsiaalsem erakond. Ma ei räägi deklaratiivsest sotsialismist Padari+Nestori moodi, vaid iga inimese vaieldamatute sotsiaalsete ja aineliste vajaduste järjepidevast kaitsmisest. Aga just siin ongi Keskerakonnal nii mõndagi ette näidata.

Pensionäride Erakonna liikmed on päris õiges seltskonnas, sest Keskerakond on nüüdis-Eestis küllap kõige sotsiaalsem erakond.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)