Reformatsiooni jäljed ajas ja meie kaasajal

Sündmusterikka juubeliaasta esimeseks ürituseks oli pisut vähem kui aasta tagasi Tallinna linnavalitsusehoone külastajatesaalis reformatsiooni tutvustava näituse avamine koos Tallinna Linnavalitsuse ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) esindajate pressikonverentsiga kirikuvalitsuse hoones Toompeal. Pressikonverentsil tutvustasid Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart ja siinkirjutanu reformatsiooniaasta ühisprojekti ja sellega seotud üritusi pealinnas. Olulisemat osa reformatsiooniaasta sündmustest toetatakse ka Tallinna linnaeelarvest.

Reformatsiooniaasta tähistamise üheks suurimaks väljakutseks on küsimus, kuidas tuua ajaloos nii olulist tähendust omanud sündmus tänasesse päeva ja tavalise inimeseni. Kuidas rääkida reformatsioonist nõnda, et selle tähendusest ja mõjust meie rahva kujunemisloos (kuni omariikluseni välja) saaksid aru ka need inimesed, kes ajaloosündmustes ning erinevates aastaarvudes hästi ei orienteeru?

Reformatsiooni algus ja levik

Aastal 1517 avaldas saksa mungast teoloogiaprofessor Martin Luther oma esimesed kirjutised, millest suurimat tähelepanu pälvis indulgentside ehk patukahetsuskirjade vastane. Pärimuse kohaselt naelutas ta sel teemal kirjutatud 95 teesi Wittenbergi lossikiriku uksele, mis oli toona kasutusel ülikooli aula teadetetahvlina.

Reformatsiooniga sooviti pöörduda tagasi kristluse lätete juurde, taaskehtestada vahepeal hüljatud jumalik kord. Luther esitas oma seisukohad, ent tema eesmärgiks polnud rajada uut kirikut. Siiski sündis luterlik kirik peagi Lutheri enda katoliku kirikust välja heitmise tõttu. Lutheri seisukohtade üle alanud vaidluses kuulutas ta 1519. aastal, et ei tunnista paavsti ülemvõimu ega kirikukogude ilmeksimatust, mis olid olnud senise kirikuõpetuse alussammasteks. Nende asemel kuulutas ta kõrgeimaks usuliseks autoriteediks pühakirja ehk Piibli.

Reformatsiooniliikumine arenes ja laienes naaberriikidesse ning selle tulemusena kujunesid lisaks luterlikele kirikutele kalvinistlikud, zwingliaanlikud ja teised reformeeritud kirikud.

Reformatsiooni ideed, millesse andis olulise panuse Martin Lutheri kaastööline ja mõttekaaslane Philipp Melanchthon (1497–1560), levisid peamiselt Lutheri õpilaste ja trükiste kaudu juba 1520. aastatel ka Kesk-Euroopasse, Skandinaaviasse ja Baltikumi. Augsburgi usurahu sõlmimisega 1555. aastal anti maaisandaile õigus valida endale ja oma alamatele usk – kehtima hakkas põhimõte cuius regio, eius religio  (kelle võim, selle usk).

Sellega sai luterlus katoliku kiriku kõrval eluõiguse.

Reformatsioon Liivi- ja Eestimaal

Lutheri õpetus ja reformatsiooniliikumine jõudsid juba 1520. aastate alguses Vana-Liivimaa suurematesse linnadesse – Riiga (1521), Tallinnasse (1523) ja Tartusse (1524). Sealt levis see edasi Viljandisse (1525), Uus-Pärnusse (1526) ja Valka (1532). Maarahva hulka jõudsid reformatsiooni ideed alles pärast Liivi sõja (1558–1583) lõppemist. Tallinnas algas usupuhastusliikumine pisut hiljem kui Riias, aga arenes kiiremini.

Riias ja kogu Liivimaal võib esimeseks reformaatoriks pidada Saksamaalt pärit Andreas Knopkenit, kes oli aastatel 1517–1519 kaplaniks Riia Peetri kirikus. 1520. aastal Saksamaad külastades sai temast Lutheri õpetuse pooldaja. 1521. aastal Riiga naasnuna alustas ta piiblitundide pidamist. Järgmise aasta sügisel määras Riia magistraat tasakaaluka usu-uutja Knopkeni Riia Peetri kiriku esimeseks evangeelseks õpetajaks.

Tartus alustas 1524. aasta alguses tegevust Lutheri õpilane Hermann Marsow. Osava kõnelejana võitis ta kodanikkonna poolehoiu, ning raad nimetas ta Tartu Maarja koguduse jutlustajaks.

Saksamaalt pärit Lutheri õpetusega tuttav rändköösner Melchior Hofmann jõudis Tartusse 1524. aasta sügisel. See erihariduseta mees rõhutas oma jutlustes viimsepäeva ja Jumala kohtu tulekut, nõudis meeleparandust, uutmist õpetuses, elus ja oludes. Piiskop nõudis Hofmanni vangistamist, kuid rahvas, tungides 1525. aasta jaanuaris Maarja kirikusse, asus Hofmanni kaitsma. Seejärel tõmmati kirikus olnud pühapildid ja -kujud seintelt ning põletati turuplatsil.

Kirikurüüste ohvriks langesid Tartus ka Jaani kirik, Toomkirik ja kloostrid. Olukorra rahustamiseks kutsuti Riiast Tartusse reformatsioonimeelne jutlustaja Sylvester Tegetmeyer. Eestlaste kasutusse anti Jaani kirik. Kuna Toomkirik koos piiskopilossiga ei kuulunud Tartu rae mõjusfääri, jätkus seal katoliku missade pidamine kuni Liivi sõja puhkemiseni 1558. aastal.

Reformatsioon asendas meie maal tegutsenud senise kiriku sisuliselt uuega. Protsess jõudis lõpule 1645. aastal, kui kogu Eesti alal hakkas kehtima Rootsi võim. Sellega lõppes siin katoliiklik ajastu ning algas luterlik ajajärk.

Reformatsioon Tallinnas

Aastal 1523 saabusid esimeste reformaatoritena Saksamaalt Tallinnasse endine munk Johann Lange, kes hakkas jutlustama Niguliste kirikus, ja kaplan Zacharias Hasse, kes tegutses Oleviste kirikus. Oleviste kiriku patrooniks oli tsistertslaste Mihkli klooster, kelle vastuseisule vaatamata sai Hassest 1524. aastal Oleviste koguduse jutlustaja. Lange asus Niguliste jutlustajaks omavoliliselt.

Uued jutlustajad vastandusid katoliku vaimulikele ja munkadele. Linnas tekkis ärevus ja riid. Raad soovis konflikti lahendada usuvaidluse teel, millega dominiiklased ei nõustunud. Seejärel otsustas reformimeelseid toetanud raad, vaatamata dominiiklaste arvamusele, anda uutele jutlustajatele loa jumalasõna kuulutamiseks Katariina kloostri kirikus. Linnavõim hakkas dominiiklastelt nõudma varade inventeerimist ja kloostrivarade üleandmist raele. Seetõttu pöördusid kloostrivennad abipalvega ordumeister Wolter von Plettenbergi poole. Ordumeister vastas manitsuskirjaga, mis ajas omakorda marru reformaatorid ja vallandas ristiülendamispäeval, 14. septembril 1524, Tallinnas kirikurüüste nii nagu see oli toimunud Riias. Rüüstamise käigus teotati, lõhuti ja tassiti minema pühi esemeid, esmalt Katariina kloostrikirikust, seejärel ka Püha Vaimu kirikust ja Oleviste kirikust. Niguliste koguduse eestseisja oli ettenägelikult lasknud pühakoja ukselukud sulatina täis valada, mis päästis sealse kunstivara. Puutumata jäid ka Toomkirik, Antoniuse ja Mihkli kloostri kirik. Järgmisel päeval andis raad korralduse kirikutest riisutud esemed kirikutele tagastada.

Tallinna eestlastele anti oma koguduse loomise õigus ning jumalateenistusi hakati pidama endises Katariina kloostri kirikus. Eesti pihtkonnad jäid püsima ka Olevistes ja Nigulistes. Kiriku juhtimise õigused kuulusid nüüdsest linna magistraadile.

Harju-Viru vasallide kaitse all seisnud Toompea oma toomkapiitli ja toomkirikuga püsis katoliiklikuna kuni 1561. aastani.

Mõju hariduselule ja kirjasõnale

Reformatsiooniga algas vaimuliku kirjasõna levitamine nii linnades kui ka maal. Tallinnas hakkasid kooliharidust ümber korraldama Wittenbergi ülikoolis akadeemilise hariduse omandanud mehed. Oluliseks said Lutheri põhimõtted rahvaharidusest. Reformaatorid tähtsustasid kohaliku rahva seast noormeeste koolidesse ja ülikoolidesse õppima saatmist.

Läkituses „Kõigi Saksamaa linnade raehärradele“ 1524. aastast kutsus Luther võimukandjaid üles asutama linnades koole, sh tütarlastekoole, hoolitsema selle eest, et lapsed koolis käiksid, ning soovitas linnal õppeasutusi majanduslikult toetada. Lutheri kaastööline Philipp Melanchthon uuendas kiriku reformimise kõrval samuti haridussüsteemi ning töötas välja emakeelse usuõpetuse kooliprogrammi. Programm nõudis muu hulgas palvete, Meie Isa palve ja kümne käsu ning nende juurde kuuluvate Lutheri seletuste päheõppimist, samuti kirikulaulude tundmist ja lugemisoskust. Luterliku kiriku üheks prioriteediks kujuneski emakeelse rahvahariduse edendamine. Aastal 1535 ilmus Wanradt–Koelli luterlik katekismus alamsaksa–eesti paralleeltekstidega. See trükis hävitati siiski Tallinna rae korraldusel, sest väidetavalt sisaldas eksimusi luterliku teoloogia vastu. Fragmentaalselt säilinud raamat on vanim eestikeelset teksti sisaldav teos. Siitpeale saame kõnelda eestikeelsest trükisõnast, mis esimestel reformatsioonijärgsetel sajanditel oli peaasjalikult vaimulik. Aastal 1552 avati Tallinna Oleviste koguduse juures raamatukogu, mis sai aluseks Tallinna esimesele avalikule raamatukogule.

Eesti ala ristiusustamisega 13. sajandil sai kirik siinse maarahva igapäevaelu osaks. 16. sajandil toimund reformatsioon tugevdas kiriku rolli kohalikus elus veelgi ning mitmed ühiskondlikud ja perekondlikud toimingud said kiriku ülesandeks. Kirik oli inimese saatjaks ja pidepunktiks sünnist surmani. Kõik olulised sündmused fikseeriti kirikuraamatutes. Seetõttu on ajaloolised kirikuraamatud tänapäeval asendamatuteks allikateks ka koha- ja perekonnaloo uurijatele.

Õpetus ja ametitalitused

Luterliku kiriku õpetus toetub Piiblile ja vanakiriklikele – Nikaia-Konstantinoopoli, Athanasiuse ja apostellikule – usutunnistustele. Samuti on õpetuse aluseks 16. sajandil formuleeritud luterlikud usutunnistuskirjad, millest tähtsaimad on Augsburgi usutunnistus (1530) ning Martin Lutheri Suur katekismus ja Väike katekismus (1529).

Ristimine on luterliku kiriku esimene sakrament ehk püha talitus, mille kaudu võetakse inimene kiriku liikmeks. Ristimisel saab inimene endale nime ning ajalooliselt tähendas ristimise sissekanne kirikuraamatusse rahvastikuregistri toimingut.

Leer ehk konfirmatsioon on ristimise kinnitamine ja ametlikult kogudusega liitumine. Ajalooliselt tähendas see lapseea lõppu ning täiskasvanuks saamist. Leerikooli läbinu pidi tundma Martin Lutheri Väikest katekismust ja oskama lugeda.

Armulaud on luterliku kiriku teine sakrament. Armulaual võtab inimene leiva ja veini kujul vastu Kristuse ihu ja verd, saades seeläbi oma patud andeks. Armulaual on õigus osaleda kõigil, kes on ristitud. Armulauale eelneb meeleparanduse väljendus ehk piht

Laulatus on kristliku abielu sõlmimine, millele palutakse Jumala õnnistust ja tuge. Ajalooliselt oli see taas uus etapp inimese elus – laulatusega loodi uus perekond, mis oli ühiskonna alussambaks.

Matus on inimelu lahutamatu osa. Kristlikul matusel on kesksel kohal surma ja kaduvuse tunnistamine ning palve lahkunu ja leinajate eest. Eesti erinevates piirkondades on juurdunud eri matusekombed ja -tavad, nt puusärgi õnnistamine, kodust ära saatmine jne.

Luterlik kirik Eestis

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) on välja kasvanud 16. sajandil toimunud reformatsioonist, olles läbi ajaloo Eesti kultuuri ja hariduse ning kirjakeele kujundaja. Iseseisev Eesti Evangeelne Luterlik Kirik sündis 1917. aastal toimunud Esimese kirikukongressi tulemusena, kui siinsete alade luterlik kirik otsustati reorganiseerida vabaks rahvakirikuks.

Luterliku kiriku liikmeskonda kuulub 2011. aasta rahvaloenduse andmetel umbes 11% Eesti elanikkonnast, kes kõik kuuluvad 167 kogudusse. Kirikuvalitsuse moodustavad peapiiskop, piiskopid, kantsler ja assessorid. Kiriku kõrgeim seadusandlik organ on kirikukogu. EELK-s on ametis rohkem kui 220 vaimulikku. Loodud on kaplaniteenistused kaitsejõududes, politseis, vanglates ja haiglates. Kogudusi ja kuulutuspunkte on ka väljaspool Eestit –need moodustavad Eesti diasporaa piiskopkonna.

EELK kuulub Kirikute Maailmanõukogusse ning on Luterliku Maailmaliidu liige. Kirikul on oma õppeasutus Usuteaduse Instituut, mis asutati 1946. aastal. Kord nädalas ilmub ajaleht „Eesti Kirik“. Tegevusvaldkondi suunavad Laste- ja Noorsootöö Ühendus, Misjonikeskus, Diakooniatalitus ja Kirikumuusika Liit. Perenõustamisega tegelevad perekeskused Tallinnas ja Tartus. Raskesti haigete eest hoolitsetakse Tallinna Diakooniahaiglas. Kiriku varade haldamise ja arendamisega tegeleb OÜ Kiriku Varahaldus. Kirik teeb riigi ja kohalike omavalitsustega koostööd, mis hõlmab nii seadusandlust kui ka kiriku ajalooliste hoonete säilitamist, vaimse kultuuripärandi talletamist ning inimeste elukeskkonna ja pereväärtuste hoidmist. Viimastel aastatel on taasasutatud kolm luterlikku kooli: Tallinnas Toomkool ja Kaarli kool ning Tartus Peetri kool.

Käesoleva aasta 27. mail Tartusse Eesti vaba rahvakiriku 100. sünnipäeva tähistavale kirikukongressile kogunenud EELK liikmed ja kaastöölised võtsid vastu avalduse kiriku rollist Eesti ühiskonnas. Avalduses kinnitatakse, et oma töös ja teenimises on EELK suunatud Eesti rahvale ning kannab kaasvastutust kultuuri eest. Kirik on meie identiteedi ja kogukonna üks alustaladest ning rahva hariduse ja kultuuripärandi kandjatest. Eristades usule ja südametunnistusele tuginevat ning ühiskondlik-poliitilist ühiselu, osaleb EELK ühiskondlikus religioosses ja maailmavaatelises arutelus, teenides ühiskonda diakoonia ja hingehoiuga ning kandes sotsiaalset vastutust.

URMAS VIILMA, EELK peapiiskop

[pildiallkiri]  MARTIN LUTHER: Vähem kui kümme aastat pärast Martin Lutheri kuulsaks saanud 95 teesi avaldamist Wittenbergis 500 aastat tagasi tervitati Riias, Tartus ja Tallinnas esimesi reformatsioonijutlustajaid.

Jaga |