Rumaluse valitsemisaeg

Lenin on kunagi öelnud, et kapitalistid on võimelised end igast kriisist välja ostma senikaua, kuni nad suudavad panna rahvast nende vigu kinni maksma. Suure Depressiooni ajal oli olukord siiski komplitseeritum – 1930. aastatel ei suutnud kapitalistid end  välja osta, sest finantsturgudel usalduse ja stabiilsuse taastamiseks ei osatud maksumaksjaid ära kasutada. Nüüd aga osatakse end kriisist välja osta hoolimata sellest, et USA valitsuse hiljutine ettepanek võtta 700 miljardi dollari ulatuses „halbu“ laene riigi kanda kukkus USA Kongressi Esindajatekojas läbi.

President George W. Bush sõnas oma hiljutises raadiokõnes: “Ma mõistan, et valitsuse soov panna maksumaksjaid Wall Streetil tehtud vigu kinni maksma ei näi õiglane. Nõustuksin kõigi Wall Streeti vastutustundetute firmade kokkuvarisemisega, juhul kui see ei avaldaks halba mõju teile ja teie peredele. Kahjuks pole see võimalik.“ Teisisõnu,  Wall Streeti kavatsetakse päästa meie 700 miljardi dollariga.

Kuigi „väljaostmise seadusandlust“ olid selle loomisel toetanud nii demokraadid kui ka vabariiklased, näitas Esindajatekoda 29. septembril USA finantssektori päästmise plaanile punast tuld. Kaks kolmandikku Esindajatekoja vabariiklastest hääletas eelnõu vastu. Enamuses olevad demokraadid suutnuksid ka omade jõududega plaani läbi suruda, kuid 94 demokraati 235-st hääletas samuti vastu. Mõned vastuhääletanud vabariiklased väitsid, et nad ei saa toetada niisuguseid „sotsialistlikke meetmeid“ nagu seda on pankade natsionaliseerimine.

Enamikul juhtudel oli kongresmenide käitumisel aga hoopis teine põhjus. Vastu hääletama kehutas neid tõik, et viie nädala pärast, USA  presidendivalimistega samaaegselt, toimub ka saadikute hääletamine Esindajatekotta. Enne valimisi pole ju arukas valijaid ärritada, kiites heaks eelnõu, mis lubab kasutada rahva raha kapitalistide vigade lappimiseks.

Lõpuks aga sunnitakse maksumaksjaid ikkagi leppima raha eraldamisega pankade päästmiseks, sest kusagilt mujalt pole abi loota. Kõigil 435 Esindajatekoja liikmel on aga 4. novembril toimuvatel valimistel kaalul isiklik töökoht, mille pärast käib valimisringkondades tihe rebimine. Küllap tegid vihaste valijate e-mailid, kirjad ja telefonikõned neile situatsiooni kenasti selgeks. Pärast valimisi on lood juba hoopis teised: läbikukutatuga sarnanev uus eelnõu kiidetakse Kongressis heaks küllap juba ilma eriliste raskusteta.

Vahepeal on oodata uusi pankade põrumisi ja nende valitsustepoolseid ülevõtmisi mitmel pool maailmas. See aga ei tähenda, et maailm oleks liikumas majandusliku Armageddoni poole, kuigi meedia on visalt üritanud säärast pilti luua.

Aktsiaturg võib kokku kukkuda (nagu juhtus 1987. aastal) ilma et sellel oleks erilist mõju reaalsele majandusele. Pangakrahhid on varasematest tõsisemad, kuid nad ei pruugi kaasa tuua terve majanduse kokkuvarisemist. Langusperiood oli tsüklilisse majandusse niigi hilinenud. Apokalüptilistele juttudele vaatamata pole siiski midagi hullu juhtunud.

Isegi sellised suurima kinnisvaramulliga riigid nagu USA ja Suurbritannia, kus hoolimatult jagati kinnisvaralaene, pole tehniliselt veel jõudnud langusse. Saabuv allakäik kujuneb küll ilmselt hullemaks 2000. aasta keskpaigas toimunust, aga ehk mitte nii halvaks nagu 1980. ja 1990. aastate alguses. Kindlasti ei tule seekordne langus sama ränk, kui 1970. aastate majandusstagnatsioon. Seega 1930. aastate stsenaarium ei tuleks kõne alla isegi mitte USA-s.

Universumi tänased valitsejad osutusid naiivseteks spekulantideks, kes uskusid, et kinnisvarahinnad saavad üksnes ülespoole liikuda. Reguleerimata vabaturumajanduse õndsusest jutlustanud ajakirjanikud parimal juhul olid reguleerimata vabaturumajanduse ideoloogiast pimestunud, halvimal juhul aga kinnimakstud propagandistid. Ent USA poliitikute võime toimunule reageerida on olnud haletsusväärne.

Massilise rumaluse korraldajad jäävad loomulikult karistuseta – nemad juba ei kaota oma kodu ega lõpeta elu vaestemajas. Enamik neist ei jää isegi töökohast ilma.

Asjaloo kokkuvõtteks tuleb veelkord kasutada kommunistliku ideoloogia ühe suuresindaja sõnu. 1852. aastal Karl Marx kirjutas Hegelile osutades, et kõik suured ja olulised ajaloolised sündmused ja isikud ilmuvad maailmaareenile teist korda uuesti –  kui esimesel korral mõjusid need tragöödiana, siis teisel korral osutuvad juba farsiks.

Praegu pole Suurt Depressiooni, vaid üksnes on  rumaluse valitsemisaeg.

GWYNNE DYER, kolumnist

Lühendatult tõlkinud Indrek Veiserik

Jaga |