Kas niisugust riiki tahtsimegi?

Aleksander Kõrgesaar,      19. aprill 2006


Nii mõnigi on pahandanud, et miks minul peab ikka kõigega asja olema. Aga ma ei saa ju väärnähtuste juures käega lüüa!
Paljudele eestlastele ei meeldinud nõukogude kord, kuigi see polnud sugugi ainult halb, näiteks oli siis kõigil tööd. Ei kuulnud, et keegi oleks üürivõla pärast korterist välja tõstetud, kuid tänapäeval on see tavaline. Nõukogude ajal olid toit, rõivad, jalatsid, ravimid, bussisõit odav ning mõnigi tavainimene ehitas endale maja või suvila.
Kuid aeg muutus. Laulev revolutsioon oli üks loosungite ja lippude lehvitamine ning eesti isamaaliste laulude laulmine. Tohutu rahvamassi emotsioonid köeti üles: nüüd tuleb õnn meie õuele. Juhtus aga nii, et selle asemel saime tunda hoopis viletsust ja nälgagi ning ega need ole senini kadunud. Tekib küsimus: „Kas niisugust riiki me tahtsimegi?" Öeldi, et ükskord me võidame niikuinii, kuid kahjuks see võidukas hüüdlause on viinud viletsuseni.
Toimus Balti kett. Hoiti kätest kinni ja karjuti: „Vabadus, vabadus, vabadus!" Aga see karjumine tõi tavainimestele tööpuuduse, viletsuse ja nälja.
Vahetati sildid ja moodustati Eesti Vabariik. Meie inimestele tõi korvamatu kahju rahareform. Ränga tööga, rublahaaval olime kogunud n.ö matuseraha paar-kolm tuhat rubla, mis oli suur summa. Rahareformiga jäi sellest hoiuarvele 200-300 krooni, millega ei saanud isegi surra, elamisest rääkimata.
Meilt võeti pensionid ja määrati elatusraha – kõigile võrdselt 260 krooni kuus. Sellega pandi logardid töörügajatega ühele pulgale. Need, kes olid saanud 120 rubla pensioni kuus, muudeti selle elatusrahaga kerjusteks.
Igat masti ülemused tõstsid endal kõvasti palkasid, aga tööinimesed jäid tahaplaanile. Nüüdne meeletu rikastumine on saanud teoks tööinimeste arvel. Prükkaritest on prügikastide juures juba järjekorrad. Kas tõesti Eestis keegi ei mõtle sellele, et ka nende inimeste elu tuleks inimväärsele tasemele viia?
Praegu ei ole minu arvates ühtki meest, kelle poolt tahaksin hääletada. Ma ei näe Eestis seda jõudu, kes suudaks meie riigi tõusuteele viia.
Siiski olen oma loomult optimist ja loodan, et elu Eestis läheb paremuse poole – oleme ju Euroopa Liidus, teisiti ei ole see mõeldav.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (83)