Vene poetess kirjutas poeemi Georg Otsast

U.R.,      14. november 2007


Kolm aastat tagasi, 2004. aastal nägi Eestis trükivalgust venekeelne poeem pealkirjaga „Georg Ots". Selle autor on Eestis elav pensioniealine venelanna Zoja Pekarskaja. Eelmisel nädalal käis ta Kesknädala toimetuses ja palus tutvustada oma teost, olles kogenud, et neile, kes on poeemi lugenud, see väga meeldib.

„Kuid inimesed isegi ei tea selle raamatu olemasolust!" kurdab Zoja Pekarskaja. Kui sirvida väikest sümpaatselt kujundatud trükist, äratab see kohe tähelepanu.

Esiteks, tegemist on tõepoolest poeemiga, mis tänases kirjanduselus on vististi üsna eripärane väljendusvorm. Teiseks, luulelehekülgede vahele on pikitud huviäratavaid pilte Otsade perekonnaarhiivist.

Samuti võib kohe märgata autori erilist respekti käsitletava ainese suhtes. Suur austus ja lugupidamine kuulsa eesti perekonna vastu avaldub juba esilehel – poeem on pühendatud Georg Otsa omastele.

Raamatule kirjutatud sissejuhatuses märgib professor Vello Malken: „Georg Otsa väimehena, tema loomingutee uurijana ning arhiivi rajajana tahaksin autorit tänada laulja omaste nimel."

Zoja Pekarskaja oli varem, 2002. a. avaldanud vaid ühe raamatu – "Rodnoje Pritshudije" ("Kodune Peipsimaa"), mille kohta ise arvas, et see jääbki tema ainsaks kirjanduslikuks eneseväljenduseks.

„Kuid Georg Otsa hääl täitis mu hinge sedavõrd, et pidin uuesti sule haarama. Kirjutada andekast muusikust ja näitlejast on raske, kuid mulle tundus, et kirjutada sellisest geeniusest nagu Georg Ots on päris võimatu. Ma ei uskunud, et suudan midagi teha, kuid jätkasin siiski tööd. Lugesin, püüdsin mõista tema elu, hinge, loomingut, seda olukorda ning ajastut, milles ta elas."

Zoja Pekarskaja kirjutab autoripoolses pöördumises, et on armastanud seda suurepärast inimest kogu elu, ja et teda huvitas, mis viis niisuguse „tugeva, terve, sportliku noore inimese, nagu ta enne sõda oli, nii traagilisse varasesse lõppu. Kuidas juhtus, et 55-aastaselt, loomingulise elujõu tipus, teda ei olnud enam".

Ka on luuletajanna raamatut sisse juhatades kasutanud Gustav Ernesaksa tsitaati, kus maestro nendib, et Georg Ots polnud lihtsalt saatuse pailaps, vaid tegi ise oma elust POEEMI.

Ernesaksa kujundlikust määratlusest leidiski Pekarskaja võtme, millega legendaarse laulja mälestusele läheneda.

Kui lisada siia autorile omane headus, siiras austus ja peaaegu meeletu armastus, millega ta ainest on käsitlenud, saamegi tulemuse, mis äratab aukartust. Oleme ju pragmaatilises ja sageli üliküünilises Eestis hakanud unustama, mida tähendab tõeline vene kultuur oma kauneimas avaldumises.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)