Eesti mees Aivar Riisalu

URMI REINDE,      24. august 2005


Ärimees. Meie Mees. Poliitmees. Peremees.
Kaitseliidu Harju maleva Männiku üksikkompanii ülema abi(mees)

"Purjus soomlane oksendab Estonia teatris eestlase täis," paiskab Aivar Riisalu välja sõbraga tõestisündinud fakti. Jutt käib parajasti kultuuri alarahastamisest Eesti Vabariigis. "Mingit alarahastamist ei ole, on ülekulutamine, mida ükski eraettevõtja endale lubada ei saa." Sellega said Kesknädala ja Riisalu vestluse piirjooned paika: riik, inimene, ettevõtlus, raha. Ja kõige selle kohal poliitika, millesse edumehe mainega rahutu Riisalu tõsisemalt sisse pressib. Miks?

Estonia teater lubab endale miljonite eest kulutusi mõttetutele projektidele. KUMU ehitamise kulud arvestatuna ühe eesti elaniku peale on meeletud. Viis kuni kümme inimpõlve kunstihuvilisi ei jõua nii palju shedöövreid vaadata, kui meie selle eest juba maksnud oleme.
Kas see on kultuuri alarahastamine, nõuab Riisalu ja on minu meelest tema puhul ootamatult kurja moega. Tunnen õhetama lüües, nagu mina oleksin need miljonieelarved välja mõelnud.
Tekib loll situatsioon, kus Riisalu ja teised tublid eesti ettevõtjad on justkui teeninud raha ja meie, ülejäänud rahvas, oleme selle raha mõtlematult ära kulutanud.

Poliitika – milleks?
Viimases hädas meenub Raivo Palmaru, kes tuli kultuuriministriks, küsides esmalt, kas kultuur ei ole meil üksnes hooned ja kas me pole unustanud inimest? Palmaru panustaks rohkem kultuuriloojasse kui superprojektidesse, nii võis teda vist mõista.
Saan tasakaalu tagasi ja küsin Riisalult vastu: kui palju saab palka muuseumitöötaja? Kui palju teenib ooperilaulja sellessamas Estonias, mille publik koosnebki enamjaolt soomlastest ja kus kasum peaks kõrguma laes? Miks lasevad välismaale jalga balletitantsijad, kui Eesti riik muudkui rahastab kultuuriobjekte, -ehitusi, -maju, -hooneid?
Nüüd rahuneb ka Riisalu (osaliselt küll), ja nõustub, et kui temal ongi teistsuguseid ideid, siis nende realiseerimiseks on igas riigis alati võimu vaja. Võimule jõuab poliitika kaudu. See on üks põhjusi, miks ta ärimehe, Meie Mehe, kompaniiülema abi või ka pere kõrval vajab veel poliitikat.
"Poliitika pole mulle eneserealisatsiooni vahend, ma saan endaga ise hakkama," näitab Riisalu enesekindlust. "Kuid poliitika on ainus viis aidata teisi."
Riisalu näeb, et Eesti ühiskond on liiga väike, harrastamaks siin indialikke kontraste. Et ühelt poolt nälg ja teiselt poolt kuld.
"Meid on kõigest üks miljon, käputäis," teeb Riisalu vastava zhesti. "Miks see miljon ei võiks olla suhteliselt õnnelik?" Selle peale ütleb isegi, et on vist idealist. Aga ta ei näe, et Eestil oleks teist valikut.

Eelarvamused petlikud
Riisalu astus Keskerakonda 1996. aastal. Pärast nn lindiskandaali. Ajal, mil paljud eemaldusid Keskist kui mustast lambast. Tegemist on niisiis igati staazhika parteilasega.
"Enne olin Rüütli Maarahva Erakonnas. Pean Rüütlist tänase päevani lugu. Aga tema vist ei mäleta mind enam," ohkab Riisalu teatraalselt ja lisab veel kurva näoilme. Aastat kakskümmend viis tagasi üritas ta lavakasse sisse saada, aga ei võetud. Nüüd realiseerib näitlemisalast rahuldamatust elus ja bändis. Kas ka inimsuhetes, selle lahkamiseni Kesknädal sedakorda ei jõudnud.
Aasta tagasi andis Riisalu intervjuu Postimehe Arterile ja Priit Pulleritsule personaalselt. Pidi Pulleritski tunnistama, et tegemist pole vist päris selle mehega, keda seltskond arvab temas tundvat. "Hoogne laulja, kellena ta end Meie Mehe koosseisus aastas 180 korral lavalt keskmiselt 700-pealisele publikule näitab, pole kindlasti päris-tema."
Sama pean tunnistama minagi. Riisalu surumine kuulsa showmehe rolli, kes igavusest ja eneseimetlusest vajab veel poliitilist aupaistet (nagu mõni teine ärimees enne teda), kukub läbi. Mees, kel pappi on, aga kuulsust ei ole ja kes seetõttu üritab poliitikas laineid lüüa – see mees Riisalu ei ole.
"Minul on kuulsust küllaga. Kui kuskil seltskonnas mõni oleng juhtub, siis arutavad kõik, miks ma Keskerakonnas olen ja mis asi see Keskerakond üldse on. Üldiselt algab asi sellega, et tahavad lajatada. Aga kui mina veenvate argumentidega asjad ära seletan ..."
... siis saab Keskerakond endale valijaid juurde, poetan vahele. Riisalu nii optimistlik siiski ei ole. Ta ütleb, et küllap ta on ka mõndagi kaotanud, kuuludes rahameedia teenimatult mõnitatud ja peaaegu paariaerakonnaks kujundatud Keskerakonda.
"Kuid Eestil ei ole teist väljapääsu kui tasakaalustatud areng ja laiapõhjalise keskklassi tekkimine. Seda ideoloogiat ajab ainsana Keskerakond," ütleb ta lõpuks ühe valimiskampaaniasse sobiva lause.

Oh häda ja viletsust!
Riisalu pole rahul, et Keskerakond ohib liiga palju oh häda ja viletsust!
"Mulle jah meeldib abivajajate abistamine, aga kindlasti ei saa olla rahul sellega, et me ainult pensionäre ja käesirutajaid näemegi ja neile kogu oma auru lasemegi. Sellega me kaotame ära ressursi, millega üldse aidata. Majandus lihtsalt ei jõua järele. Sotsiaalne saab olla ainult see inimene, kelle rahakotis raha on."
Riisalu hääletoon muutub taas resoluutseks. Ja siis tõsiseks. "Eestis ju ei toodeta täna raha. Olulised tegijad, kes toodavad lisaväärtust, on väliskapitali teenistuses.
Edasi, alles nüüd julgeme öelda, et kolhooside lõhkumine oli vale, ja miks? Sest endiste kolhooside pinnal tekkinud suurühistud tõestavad oma turusuutlikkust. Neid jahib samuti väliskapital. Kiidetud väiketalunikku oma ühe-kahe lehmaga ei püüa keegi, sest neisse on sisse programmeeritud hääbumine. Elama jäävad ühistud ja suurtalunikud.
Ja mis on tulemus, et valest otsast alustasime? 20 kilomeetrit linnadest väljaspool lõpeb riik otsa. Maal tööjõudu pole, kõik on ennast surnuks joonud. Sest majandus ei motiveeri inimest tööle.
Mida Eesti suudaks? Suurtööstus pidi ära lõppema, see oligi suurriiklik ambitsioon. Täna peame tunnistama, et meie unistus oma ühiskond tootma panna ei õnnestunud. Me oleme end üles ehitanud teenuste pakkumisele ja vahendamisele.
Riigist läheb raha välja. Riigi sees toimub tohutu raha raiskamine. Me võime kiruda, nutta, halada. Protsesse peatada enam ei õnnestu."
Riisalu püstitaks ausamba ettevõtjatele. Eriti nendele, kes annavad tööd 20–100 inimesele. Nemad juba ei laristaks riiki maha. Ja ta tahab, et Keskerakond ehitaks oma põhiideoloogia üles just neile inimestele, sest neile tugineks omariiklus, sealt tuleksid maksud ja sealt paistaks ka seni nii ähmane keskklass.
See olekski Riisalu poliitiline eesmärk – jõuda ringi, kus otsustatakse. Ja kus tehakse ära, kui otsus on langetatud. Riisalu meelest ei ole partei sotsiaalabiorganisatsioon ega tööjõubüroo.

Eesti tüdrukud ja välismaa mehed
Ühte asja tahtsin Riisalu käest kindlasti küsida, kuna olid teada tema varasemad väljaütlemised, et eesti mehed ei oska oma häid eesti naisi hinnata. Riisalu on ka öelnud, et kui lahku minnakse, ei saa isa lihtsalt ust kinni lüüa ja kaduda. Vähemasti tema kohta see ei käi. Sellised avaldused jõuavad igale naisinimesele pärale, selge see.

Aga täna oli Riisalul teine tuju. Ta oli eriti lahke: "Minge tüdrukud, minge välismaale! Minge mehele Itaaliasse, kus laps võetakse ära ja sind pannakse lennukisse – kao siit koju tagasi! Minge kuumadele lõunamaa meestele, kes ei hoia kokku esialgu kuuma armastusega, aga mõni aeg hiljem kuuma nüpeldamisega! Minge ja otsige seiklusi, kui eesti mees ei kõlba! Ma olen nii vana küll, et olen näinud juba nii mõnegi tüdruku kurba tagasitulekut ..."
Aivari vanem tütar lõpetas tänavu Tartu Ülikooli Õigusinstituudi, keskmine astus akadeemia Nord reklaami ja marketingi erialale. Kõige väiksem käib Lauri Leesi juures kolmandas klassis.
"Poliitikud läksid hulluks oma eliitkoolide kaotamise projektiga," kogub Riisalu jälle tuure. "Leesi on täielik fenomen – luua nii lühikese ajaga selline haridusasutus! Ja siis me tuleme ja lööme selle ühel päeval latiga puhtaks!!!"
Riisalu pööritab silmi. Tal ei jätku enam sõnu, mida poliitika ja poliitikute "kiituseks" öelda.

Meedia sellest mehest staari ei tee
Ajakirjandusega ei ole Meie Mehe populaarsel solistil kõige paremad suhted. "Minu hing on nii suur, siia võib lõpmatult sülitada," kuuleme otse. "Konstruktiivne kriitika mulle meeldib, aga lauskriitika parandab vist ajakirjaniku enda tervist. Faktoloogia on mulle informatiivse sisuga, aga analüüsi ja kommentaaridesse ei saa ma tõsiselt suhtuda, kuna ma tunnen kõiki ringi sibavaid inimesi ja mul on igaühe kohta oma arvamus."
Aga ühe asja tahaks loo lõppu siiski veel panna, kuna see on nii päevakajaline – kopteriõnnetus ja selle kajastamine. Riisalu ütleb pühitsemata välja, mis on paljudel südames – reportaazh, mille meedia meile edastas, oli täielik absurditeater.
"See oli eesti meedia täielik tölplus," ei hoia Riisalu kõvu sõnu kokku. "Sellel päeval tahtsin ma vajutada päästikule. Ma tundsin mõne lahkunu lähedasi ja mul oli nende ees piinlik. Panna lehte pilt, kus kaldal seisab õnnetuse läbi hukkunud inimese perekonnaliikme auto, täitsa kreisi! Kas tõesti peab teiste kannatuste arvel lugejate emotsioone välja kiskuma?!"
See müüb hästi, püüan põhjusi selgitada.
"No mina nii räpast raha ei tahaks teenida," lõpetab Riisalu.

FOTO
KEVADTORMIST SÜGISESSE VALIMISKAMPAANIASSE: Leitnant Riisalu on enda jaoks lõpuni mõelnud, et kui Eesti eest on vaja sõdima minna, siis tema läheb. Pildil osavõtt kaitsejõudude 2005. aasta suurõppusest Kevadtorm. Aga Riisalu tunnistab ka, et mõnikord tahaks ta oma keevalise iseloomu juures „vajutada päästikule", kui näeb erilist tölplust või eriti alatut absurdi. Viimati lõi see tahe välja kopteriõnnetuse ajal, kui abitu ja rumal meediakajastus kannatanutele ning koguni Eesti riigi mainele lausa kahju tõi. Foto Aivar Riisalu koduarhiivist

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)