Retooritsemisest sallivuse kujundamiseni

LEO MÜRKHEIN,      09. mai 2007


Kuidas me ka ei võtaks Ida-poolset ebaõiglust, sealset ebaadekvaatset retoorikat suhtumises Eesti-poolseisse ettevõtmistesse, on ikkagi valus, kurb ja taunitav sellest osa saada. Ent ometi saame paljugi ise oma „õuel", s.t EV-s paremini ja targemini korraldada.
Targutades Lennart Meri ajaloonägemustest, et eestlaste kui rahva püsimajäämine tugineb töökusel, tarkusel, visadusel jms, pole põhjendamatult eriti vajalikuks peetud toonitada sallivust. Kõneldes sallivusest just omal „õuel", pean silmas meie meedia jätkuvat kallutatust. Väita, et Anvar Samost, Indrek Tarand jt. Keskiga seonduva „enimvaldajad" on meedia n.ö eesliinile asetatuina Eesti rahvast ja tema mainet paremaks, läänelikumaks muutma kutsutud, on mitte üksnes totter ja halenaljakas, vaid ka otsene Eesti ühiskonna lõhestamine.

Kelle huvides ja mis eesmärgil seda tehakse? Siililegi selge, et kriitika on ja peab jääma põhiliseks faktoriks ühiskonna tervendamises. Aga materdamine pole ju kriitika!

Paljud ei söanda end Keskerakonnaga siduda, peljates sattuda meedia ebasoosingusse. Selliseid julgeid on olnud, aga kohe nad ka saavad... Seepärast müts maha Operi ees.

Mis aga puutub paljukedratud Eesti mainesse, siis: kas on meil veel vähe pealt-, alt- ja küllap ka seestnägijaid? Ärapanijad ja ärategijad peale selle. Mida veel, milliseid actione, millist retoorikat me veel vajame?

Kahtlemata on Mihkel Kärmas ja Vahur Kersna fenomenid, omal alal ebatavaliste võimetega inimesed. Kui esimest võiks arvata oma avala, kõikehõlmava väljendusoskusega meie meedia väheste absoluuttippude hulka, siis Kersna näol on Eesti teater kaotanud igas mõttes talendika, siira sisendusjõu ja -oskusega näitleja. Mõistetav on Kersna arusaam, et tippnäitlejagi peab hoopis enam vaeva ja higi tunnetama kui meedias, ja ega honoraridki ole võrreldavad. Mikiveriks, Aavaks, Krjukoviks jne peab ikka sündima! Pole ülearune lisada, et just Kärmase ja Kersna kriitika ajastatus on ülimalt läbimõeldud.

Samas olen päri ka väitega, et järeleandmisi muukeelsetele (nõukameelsetele!) on olnud piisavalt. Kas just liialt, see on küsitav, aga ometi – kaua võib? Ei saa me enam tugineda Inglise laevastikule ega Soome ja Taani vabatahtlikele, kuigi NATO „vihmavari" annab küll julgust. Aga suhtlemiseks Suure Karuga peame otsima lahendusi, tuginedes enda tarkusele ja sallivusele. Võib-olla midagi ka ohverdades (kahides), ent mitte oma väärikust minetades. Seepärast meediale soovitus ja palve: nähke(m) iga inimest oma „õuel", hinnake(m) positiivselt ka mõneti ebameelepäraseid persoone. Ärapanemine ei tohi muutuda kreedoks! Ühtehoidmine on edu pant igas eluvaldkonnas igal ajal! See on siililegi selge.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)