Galojan teab Eesti parempoolse eliidi patte

Nüüd on meil pretsedent loodud. Möödunud aasta lõpul jõudsid peaaegu üheaegselt lugejateni Paavo Kanguri „Hakkaja tüdruk" (alapealkirjaga „Anna-Maria Galojani tõus ja langus") ja Anna-Maria Galojani „Kuidas minult varastati miljon". Neid raamatuid ei saa ka parima tahtmise korral liigitada populaarsete elulooraamatute hulka, sest 30-aastase inimese elu on suuremas osas elamata. Pigem tuleks kasutusele võtta mingi uudiskeelend, näiteks „toimunuraamat" või „teguderaamat".

Uue aja kangelanna

Anna-Maria Galojan on üks neid noori inimesi, kes juba koolis käies seadis endale sihiks jõuda elus kaugele ja kõrgele, kasutades ultraliberaalse ühiskonnakorraldusega avanevaid võimalusi. Esimeseks sammuks eesmärgi poole liikumisel oli 18-aastaselt astumine Reformierakonda ja aktiivne tegutsemine erakonna noortekogus. Õige ruttu sai ta selle eest ka esimese tasu - erakond toetas teda jõuliselt vastasseisus koolidirektoriga, kes olevat Galojani väitel teda pahatahtlikult ilma jätnud kooli lõpetamisel hõbemedalist. Kuigi vastasseis loodetud tulemust ei andnud, sai noorpoliitik meedia tähelepanu ja tubli annuse iseteadvust.

Galojanil õnnestus teisel katsel pääseda õppima Tartu Ülikooli. Etteruttavalt olgu öeldud, et kolme aastat hiljem seal omandatud bakalaureusediplom politoloogias on siiani jäänud tema ainsaks (kõrg)haridust tõendavaks dokumendiks, kuigi oma raamatus räägib ta ka magistri- või isegi doktoriõppest ning pakub kõrghariduse pähe välja veel Diplomaatide Kooli.

Tavapärase tudengielu nautimise asemel püüdis Anna-Maria sel ajal laduda uusi kive oma poliitilise karjääri vundamenti. Tänu oma protežeele Kristiina Ojulandile sai ta viibida praktikal Välisministeeriumis, osalise koormusega töötada Välispoliitika Instituudis ja kõigest 20-aastasena saada MTÜ Eesti Euroopa Liikumine nõukogu liikmeks. Neis institutsioonides sai ta näha, mis suhted ja kombed valitsevad tänases „kõrgemas seltskonnas", sest teiste hulgas oli nimetatud nõukogu liikmeks ka näiteks Toomas Hendrik Ilves.

Veelgi parema elukooli sai Anna-Maria transiidifirmas Transgroup Invest AS, mille üks omanikke miljardär Sergei Glinkin võttis erihariduseta piiga 2005. aastal tööle oma firma arendusdirektorina.

2007. aasta Riigikogu valimiste ajaks oli Anna-Maria renomee piisav, et Reformierakond otsustas lülitada ta oma kandidaatide nimekirja. Valimiskampaaniaga kaasnes nii tänavatel kui ka meedias massiivne reklaam, mille pealt raha kokku ei hoitud. Siiski jäi noore daami häältesaak napiks ja tulus töökoht Riigikogus saamata. Kuid kampaanias osalemine andis talle kogemusi, kuidas mõjutada inimesi ja liigutada raha. Seejärel tekkis meie kangelanna sujuvalt ülespoole kerkivas karjääris pisike tõrge, sest Pronksiöö tagajärjel kolisid Eestist ära nii Vene transiit kui ka transiidifirma omanikud.

Kuid varsti kandideeris ta MTÜ Eesti Euroopa Liikumine tegevjuhi kohale, ja 2007. aasta juunis ta selleks ka valiti. Kuigi oma raamatus väidab Anna-Maria uhkelt, et ta oma varasemaid otsuseid ei kahetse, olnuks nii talle endale kui ka paljudele temaga seotud inimestele ilmselt palju kasulikum, kui ta seda kohta poleks saanud...

Raha vedeles käeulatuses

Siiani kirjeldatud faktide suhtes pole kummagi raamatu autoril olulisi eriarvamusi. Edasi lähevad aga seisukohad kardinaalselt lahku.

Paavo Kangur, kel oli võimalik tutvuda uurimismaterjalide ja kohtutoimikuga, annab kokkuvõtlikult järgmise pildi. MTÜ Eesti Euroopa Liikumise uue juhataja rahaline seis polnud tööle asudes kiita, kuna tal olid kaelas sms-laen ja võlad valimiskampaaniast. Seetõttu oli tema jaoks taeva kingituseks saada MTÜ kopsaka rahakoti käsutajaks. Tõe huvides lisatakse, et veel umbes kuu aja vältel sai sellel kontol arveldada ka eelmine juhataja Ulrika Hurt.

Uus luud hakkas jõuliselt pühkima. Esmalt kandis Anna-Maria MTÜ arvelt 243 056 krooni oma isiklikule kontole. Seejärel hakkas ta raha nii oma kui ka MTÜ pangakaardiga kulutama kõikvõimalikes kohtades või tasudes suuremate summade puhul pangaülekandega. Ta ostis ülikalleid riideid ja ehteid, tellis endale ja sõbrannale puhkusereisi, tasus ülisuuri takso-, restorani- ja ilusalongiarveid, ostis Londonist kalleid raamatuid. Lisaks soetas aeg-ajalt kauplustest kalleid kinkekaarte, mille vahetas hiljem kaupade vastu, kuigi koostas fiktiivseid pabereid, mis pidid kinnitama, nagu oleks ta need kaardid jaganud oma alluvatele. Mis kõigist neist ostetud kaupadest ja kinkekaartidest hiljem sai, ei selgunud lõplikult isegi kohtueelse uurimise käigus, sest Anna-Maria elukohas läbiotsimist ei korraldatud. On avaldatud arvamust, et osa neist tehti teatud skeeme kasutades uuesti rahaks.

Paari kuu jooksul puudus ühingu uue juhataja rahaliste kulutuste üle igasugune kontroll. Ühel hetkel muutus aga MTÜ Eesti Euroopa Liikumise rahaline seis sedavõrd kriitiliseks, et nõukogu esimees Riivo Sinijärv kutsus juhataja n-ö vaibale ja esitas nõude tagasi maksta pool miljonit krooni mittesihipäraselt kulutatud raha.

Esimese ehmatusega kirjutas Anna-Maria Galojan alla paberile, millega tunnistas oma võlga 700 000 krooni suuruses summas ja nõustus selle järk-järgult tagasi maksma. Samal ajal vabastati ta juhataja ametikohalt. Paraku ei saadud siiski läbi ilma ametliku auditita, mille tulemusel palus MTÜ esindaja prokuratuuril alustada kriminaalmenetlust, mida ka tehti. Esialgu tunnistas Anna-Maria end mõnes episoodis süüdi, kuid hiljem hakkas kõike eitama ja väitma, et ta on süüdi lavastatud ja et tema allkiri võlakirjal on võltsitud.

Siinkohal pole otstarbeks hakata üle kordama raamatus kirjeldatud tunnistajate ülekuulamisi ja muid uurimistoiminguid. Asi lõppes sellega, et 5. mail 2011 kuulutas Harju maakohus välja otsuse, mille kohaselt rahuldati MTÜ Eesti Euroopa Liikumine kasuks tsiviilhagi summas 47956 eurot (ümmarguselt 750 350 EEK). Peale selle pidi kostja tasuma riigituludesse menetluskulud ja sundraha. Kui siia lisada kaitsjatele makstud summad, siis saamegi ligikaudselt selle miljoni, mille endalt varastamisest Galojani raamatu pealkiri räägib. Kriminaalasjas oli mõistagi esikohal ühe aasta ja kümne kuu pikkune vanglakaristus, millest kohesele ärakandmisele pöörati 5 kuud. Ringkonnakohus jättis kassatsioonikaebuse rahuldamata ja Riigikohus keeldus seda menetlusse võtmast.

Kes on süüdi?

Galojani raamatu „Kuidas minult varastati miljon" sisu võib laias laastus jagada kolmeks.

Ühes väidab ta, et tema vastu esitatud süüdistus oli tellimustöö, mille viisid täide kallutatud õiguskaitseorganid. Seda püüab ta tõestada võrreldes erinevaid kohtuasju, kus tema protsessil osalenud prokuröri, kohtunikku ja eksperte on erinevatel põhjustel kritiseeritud ning nende pädevust kahtluse alla seatud. Üheks argumendiks on näiteks, et kohtusse keelduti kutsumast kaitsja tunnistajaid, kelle hulgas figureeris ka tänase Vabariigi Presidendi nimi. Kuna „tellimuse" esitajana peab ta silmas eelkõige Reformierakonda, siis leiab ta enesestmõistetavalt vastukäiguks vajaliku olevat avalikustada Reformierakonna liidrite Kristen Michali, Rein Langi, Andrus Ansipi, Rain Rosimannuse, Kristiina Ojulandi jt valgustkartvaid tegusid. Mõned neist on veelgi räigemad kui IRL-i elamislubade ja Silver Meikari avalikustatud Reformi rahastamisskandaal. Näiteks see, kuidas Kristen Michal pressib Maksim Liksutovilt välja toetust erakonnale vastutasuks erakorraliste teenete eest Eesti kodakondsuse saamisele ja kuidas Michal 100 000 krooni sularaha ka vastu võtab. Autor ei jäta nüpeldamata ka teiste erakondade poliitikuid. Oma osa saavad Andres Anvelt, Marko Mihkelson ja mingil määral ka Edgar Savisaar.

Teise teemana püüab Anna-Maria esitleda tegelikke süüdlasi neis pattudes, mis on tema kaela veeretatud. Nende hulka kuuluvad tema endine ülemus ja töökaaslased. Kõige suuremaks süüdlaseks peab ta Riivo Sinijärve, kes ta tööle vormistas ja hiljem ametist vabastas, aga ise olevat enamiku rahast omastanud. Rahade omastamises olevat süüdi ka MTÜ Eesti Euroopa Liikumise eelmised juhatajad Ulrika Hurt ja Aivar Roop ning Anna-Maria hilisem kompanjon portaalis Trend 24 - Kadi Viljak. Neid nimesid on veelgi. Kriitikat pälvib näiteks Välispoliitika Instituudi direktor Andres Kasekamp. Seejuures on huvitav märkida, et Galojanil on esitada isegi üks pangadokument, kust selgub, et ülikalleid riideid on MTÜ Eesti Euroopa Liikumise arvel ostetud ka enne tema tööleasumist.

Kolmas teema Anna-Maria Galojani raamatus on nii kirjutav kui ka rääkiv meedia. Autor ei suuda kuidagi leppida sellega, et ajakirjanduses avaldati juba ammu enne tema kohtus süüdi mõistmist lugusid tegudest, mis andsid aluse teda üldsuse silmis „vargaplikaks" tembeldada. Kuigi avalugu ilmus Eesti Ekspressis, andis aja jooksul põhjust selleks enamik Eestis ilmuvaid väljaandeid.

Omamoodi suhtumine on autoril ajalehte Kesknädal. Kuigi ka seal avaldati asja avalikuks tulles väike kokkuvõte toimunust, mis tugineb Eesti Ekspressis ilmunule, ei pane ta seda väga pahaks. Hiljem oli just Kesknädal see ajaleht, mis nõustus avaldama Galojani arvamuslugusid, kuna teised väljaanded need tagasi lükkasid. Paraku väidab Anna-Maria, et ühel hetkel olevat Kesknädala peatoimetaja Urmi Reinde talle helistanud ja öelnud, et tema lugusid rohkem ei avaldata, kusjuures selle juurde käivad põhjendused tunduvad küll olevat autori enda sulepeast välja imetud.

Ajakirjandusse suhtutakse raamatus ka teises võtmes. Nimelt on aastate jooksul avaldatud artikleid ja mahukaid intervjuusid, mis näitavad noorpoliitik Anna-Maria Galojani igati positiivse ja eestimeelsena. Need on siinsamas ka täies mahus ära trükitud. Lisaks kiidab Anna-Maria ajakirja Playboy, mis valis ta 2009. aasta veebruarinumbri kaanetüdrukuks ja avaldas temast tehtud kaunid fotod. Üldse moodustavad eelnevalt kusagil mujal publitseeritud tekstid kõnealuse raamatu mahust ligikaudu kolmandiku.

Mida sellest arvata?

Lugejal, kes siiani on saanud näha meie õiguskaitseorganite kallutatud tegutsemist Keskerakonna ja selle liikmete suhtes, võib tekkida mulje, et Anna-Maria jutus võib-olla peitubki tõetera. Paraku ei suuda ta aga ka ise välja pakkuda ühtegi versiooni, mis võis Reformierakonnal olla motiiviks taotleda oma truu liikme „avalikku hukkamist", teades, et too vahetu pealtnägijana on teadlik paljudest valgustkartvatest tegudest. Seega tundub usutavam Paavo Kanguri versioon, et Galojan ületas uljalt raha kulutades mõttelise piiri, mida praegused võimulolijad taluda ja käendada suvatsevad.

Lisaks kõnealuste raamatute ajendiks olevale kaasusele annab kirjapandu ainet veel mitme probleemi üle juurdlemiseks. Üks on Euroopa Liidust saadavate toetussummade otstarbekas kasutamine ja kontroll selle üle. Rahvale püütakse jätta muljet, et euroraha on Eestile väga vajalik ja selle nimel tuleb riigil panustada ka Euroopa ühiskatlasse. Samas vaadatakse sealt tulevate rahade kasutamise puhul sagedasti paljudele rikkumistele läbi sõrmede. Käesoleva loo kontekstis seondub see MTÜ-ga Eesti Euroopa Liikumine. Kuigi kõnealustest raamatutest üheselt ei selgu, kust täpselt tulevad kõik seal liigutatavad summad, on ilmne, et valdavas osas rahastatakse seda Euroopast. Samas on tegemist organisatsiooniga, mille vajalikkuse ja kasulikkuse võib seada suure küsimärgi alla.

Näiteks kirjutab Paavo Kangur: „Millega see organisatsioon tegeles ja tegeleb, on võrdlemisi arusaamatu. Seda varjavad väheütlevate nimedega projektid nagu Euro/26, Fest, NIP, Eurodesk." (Kangur: lk 45).

Et euroraha on midagi odavamat kui meie oma, ning seda „laiaks lüüa" pole suur patt, tunnistab ka Anna-Maria Galojan: „Isegi kui ma oleks seda teinud, millest kõik räägivad, poleks see korruptsioon, kuna riigi raha mängus ei olnud. Või maksumaksja raha, mille poodi tassimisest samuti lehed kirendasid." (Galojan: lk 134). Selline suhtumine laieneb ilmselt ka neile, kelle ülesandeks on rahaasjades kehtivate reeglite kehtestamine ja nende täitmise kontroll. Kui see nii poleks, siis oleks raske seletada, kuidas saadi MTÜ-s Eesti Euroopa Liikumine pikka aega suuri summasid takistamatult „tuulde loopida".

See fenomen on hästi jälgitav ka mullu „Pealtnägijas" avalikustatud Aardla poldri juhtumis, kus selgelt ilmnes eurorahade kantimine ja mõttetu kasutamine. Enamikul juhtudest leiavad aga võimuorganid, et tegu on nn JOKK-skeemiga, ja asi summutatakse.

Veel teisegi kivi saab selle juhtumiga seoses visata valitsuse kapsaaeda. Kui meedias tauniti hiljaaegu Kreekat selle eest, et see võlakriisis ei suuda oma riigis maksupettustele piiri panna, siis kuidas on lood meil? Galojani protsessis oli üheks süüdistuseks kinkekaartidega seonduv. Ka hiljuti lõppenud Tartu Haridusameti töötajate protsessil pandi raamatupidajale süüks manipuleerimist kinkekaartidega. Pärast protsessi lõppu püüdis kaitsja toimunut õigustada sõnadega: „Aga nii on see ju igal pool tavaks." (Huvitaval kombel on isegi allakirjutanule mingil hetkel pakutud töötasu kinkekaartides. Järelikult pole selline praktika üldsegi erandlik.)

Milles on kogu asja mõte? Kinkekaartidega tasu või preemiat makstes saavad nii maksja kui ka saaja kõrvale hoida riigimaksude (vastavalt sotsiaal- ja tulumaksu) tasumisest. Paraku pole siiani midagi ette võetud sellise praktika tõkestamiseks.

Lõpetuseks tagasi Galojani juurde. Nagu teada, elab ta nüüd Londonis, kirjutab lugusid sealsetele väljaannetele, esineb loengutega ja nähtavasti loodab, et teda mitte kunagi Eestile välja ei anta. Vaevalt oleks ta muidu riskinud üllitada raamatut, kus suurt osa Eesti eliidist on kujutatud äärmiselt negatiivsete tegelastena.

Oma emigreerumist enne vanglasseminekut põhjendab Anna-Maria Galojan ka üsna omapärasel moel. Nimelt polevat Harku vangla administratsioon andnud talle julgeolekugarantiid, mida tema Londoni advokaadid taotlesid. Teisisõnu, ta näeb vanglas ohtu oma elule. Sellise mõttekäigu põhjendatus peab jääma iga lugeja hinnata.

ENDEL RIHVK, vaatleja

[pildiallkiri]

KELLE TÕDE? 2012. aastal ilmus Anna-Maria Galojani kohta kaks raamatut: siseminister Ken-Marti Vaheri nõunikuna töötanud Paavo Kanguri „Hakkaja tüdruk" ja Galojani enda „Kuidas minult varastati miljon". Tõenäoliselt sai Kangur oma ülemustelt käsu avaldada raamat samaaegselt Galojani raamatu ilmumisega, et summutada tolles esitatud fakte.

Jaga |