Kilde Eesti ajakirjandusloost

Ralf R. Parve,      05. aprill 2006


Ajakirja Noorus kauaaegse peatoimetaja Vello Pildi sulest ilmunud mahukas mälestusteraamat "Nooruse patud" on suur ja värvikas kild meie ajakirjanduse ajaloost, omaaegsetest kogenud ajakirjandusetegijatest ja nendest algajatest, kellest on nüüdseks saanud nimekad tegijad. Loeme alates Valdo Pandist ja vendadest Tuulikutest kuni Kalle Muulini välja.

"Noorus" oli ajakiri, kus toimetajate Rudolf Rimmeli ning Arvi Siia abil ja juhendamisel tõusid luuletaevasse Doris Kareva, Katrin Väli, Rein Raud, Ene Mihkelson. "Nooruse" jutuvõistlusest said tuule tiibadesse Mati Unt, Teet Kallas, Heino Kiik, Arvo Valton, Kalju Saaber, Rein Põder.
Raamatust leiab huvitavaid mälestuskilde, kuidas käis omaaegne toimetustöö. Saame pildi ka tolleaegsetest ajakirjandusülemustest ja kemplemistest tsensoritega.

Ent andkem nüüd sõna autorile:
"Mul on riiulil kalingurisse köidetud "Nooruse" aastakäigud 1973 – 1984. See on omalaadne aruanne ajast, mil ajakirja toimetasin. Tunnistan, et aastaid liigutasin neid vaid tolmu pühkimiseks. Kuni üks mu hästi noor sõber palus neid vaadata. Veel enam, palus lugemiseks kaasa. Mõne aja pärast, kui ta need tagasi tõi, imestas, et Eestis ilmus "hirmsal okupatsiooniajal" selline ajakiri. Noored inimesed on siirad ning otsekohesed.
1973. aasta juuninumbris trükiti peatoimetajana Vello Pildi nimi. Nii septembrini 1984. Kokku teeb see 136 kuukirja. Ühe peatoimetaja kohta jäigi see ületamata
Muidugi ei olnud minu aja "Nooruse" tegemine võrreldav kuuekümnendate liberaalsema õhustikuga. Ammugi perestroika tuultes alustanud "Vikerkaarega". Ärme unustame, et seitsmekümnendad olid Brezhnevi aja apogee. Ja kui midagi suutsime teha, millest mu noor sõber tänagi vaimustus, siis tänu headele autoritele ning mõistvatele ülemustele. Eelkõige.
Miks selline pealkiri – NOORUSE PATUD? Arvan, et see selgub pärast raamatu läbilugemist. Nooruses on igaüks teatud mõttes patune, sest patt ei ole kaugeltki mõistetav pühakirja teotusena. Igasuguseid kõrvalekaldeid ja -hiilimisi võib samuti mõista patu või patukesena. Ega "Noorus" omas ajas nii väga riigitruu olnudki…
Ei taha kuidagi eputada, et „ah, kui julged me olime!", aga tõsi on see, et popmuusikast kirjutamine mõnelegi kõrgele "tsensorile" ei meeldinud. Eriti pärast 1980. aasta sügise sündmusi, kus "Propeller" oma ülesastumistega koolinoorte protestivaimule tuld lisas. Küll oli pahandusi, et avaldasime "Rolling Stones´i" "karvaste" pildi, küll oli siin ja seal ülistatud "nõukogude noorsoole vastuvõetamatut kommertsi".
Ühe markantsema näite võib tuua 1983. aastast seoses ansambliga "Mahavok". Oli tehtud ilus pilt, mis pidi minema rubriiki ""Nooruse" täht". Number läks Glavlitti ja sealt öeldi, et "Mahavoki" pilti trükkida ei tohi. Miks? Partei Keskkomiteest on nii kästud. Tuli välja, et üks "koputaja" olevat näinud "Mahavoki" reklaamplakatit, kus keegi oli vertikaalis trükitud ansamblinime kolmele viimasele tähele horisontaalis juurde joonistanud sõnad: vene, okupatsiooni, kord. Nii et tekkis tekst "Maha vene okupatsiooni kord".
Kuna mina olin tollal juba "Valge Maja" ideoloogiapealikute eriluubi all, siis lisati minu "paturegistrisse" veel üks miinus, mis sest, et "Noorus" ei teadnud tollest plakatiuuendusest midagi.
Kuuekümnendate aastate "Nooruse" laagritest räägiti lausa legende. Kuidas Kablis, Uulus ja Paralepas peeti öö läbi kestvaid diskussioone. Neid jutte praegu kuulates võiks küsida: kas see oli võimalik? Lausa dissidentide jututuba – kus küll kurikuulus KGB oli? KGB oli muidugi olemas, kuid kõige hullem, Stalini aeg, oli möödas ning Brezhnevi epohh polnud veel paika loksunud. Selles vaakumis oligi kunstirahval võimalus üht-teist valjusti välja öelda. Paari aasta pärast see "kahjulik tendents" lõpetati ning "Nooruse" laagritest jäidki legendid, mida teinekord "Kuku" klubis või mõnes muus kohas meenutati.
„Kangelaslinnade" nime kandis rubriik, mis ilmus "Nooruses" 1974. aasta augustist 1975. aasta aprillini ning oli pühendatud Suure Isamaasõja lõpu 30. aastapäevale.
Sõitudelt kinnistus veel enam arusaamine, et tegelikult olid kangelaslinnad need neli esimest, mis kõrgema ülemjuhataja käskkirjaga 1. mail 1945 paika pandi: Leningrad, Stalingrad, Sevastoopol ja Odessa. Ülejäänud tulid hiljem n.ö. poliitilistel kaalutlustel.
Siinkohal üks huvitav isiklik meenutus. Seitsmekümnendate algul juhtusin Moskvas Nõukogude Armee Keskmajas kuulama Stalingradi lahingu veteranide meenutusi. Esines ka marssal Vassili Tshuikov, kes selles surmalahingus oli 62. armee komandör. Teatavasti hoidis see väeosa kitsast kaldapealset Volgal, kus sakslaste eesliin oli piltlikult granaadiviske kaugusel. Paljude küsimuste seas päriti Tshuikovilt, kas on õige, et tema blindaazhis oli ka Nikita Hrushtshov ja kuidas tulevane Nõukogude Liidu kangelane end ülal pidas. Marssal vastas: "Jah, rinde sõjanõukogu liige seltsimees Hrushtshov oli meiega koos." Pidas siis pausi ja jätkas: "Kuidas käitus? Vaata, meie käisime oma asjal ikka väljas, aga tema tegi kiivrile!"

"Nooruses" kestnud noorus on tänu headele sõpradele kaante vahel.
Püüdsin meenutada aega ja inimesi, kellega koos sai üle elatud hulk rõõme ning muresid. Mured kaovad, rõõmud jäävad – selline on elu jätkumise seadus.
Olen ikka korranud Saint-Exupéry mõtet: me oleme kõik pärit lapsepõlvest, aga kas me mäletame seda… Ja unustamatu Väikese Printsi tõdemust, et inimene näeb kõige paremini südamega."


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)