Kas oleme sinisilmsed või lihtsameelsed?

Huvitaval kombel ei ütle täpne tõlge sõnast „sinisilmne" vene inimesele midagi erilist. Samas panevad venelased vastsündinud tütarlastele julgelt nimeks Usk, Lootus ja Armastus (Vera, Nadežda, Ljubov). Tuleb tunnistada, need ei kõla sugugi halvasti, ehkki eestlastel pole see kombeks. Mis on siis usk, mis on lootus?

Neid oli tõesti palju, kes pärast Teist maailmasõda tõemeeli uskusid valget laeva ja lootsid selle saabumist, aga ei jõudnudki ära oodata.

Samas miljonid inimesed uskusid siiralt, et hakkavad elama kommunismis ja lootsid  näha kapitalismi kokkuvarisemist. No jäi kommunism, tänu taevale, tulemata ja kapitalismile pole ka siiani veel alternatiivi leitud.

Usk jumalasse, usk endasse

Üksikisiku tasandil usutakse abielludes sageli (eriti naised), et nemad on erilised ja suudavad kindlasti oma napsilembese partneri aja jooksul ümber kasvatada. Praktikas pole see peaaegu kellelgi õnnestunud.

Väga paljud usuvad jumalat ja loodavad tema abile nii oma elu korraldamisel kui ka vaenlastega toime tulemisel. Paraku aga, nii nagu kohtuveskid jahvatavad aeglaselt, on ka Jumalal piibli järgi aega suisa mitmeid inimpõlvi, et järglasi esivanemate ammuste pattude eest nuhelda. Siit kasvabki välja uus põlvkond, kes elab põhimõtte järgi: aita ennast ise, siis aitab Sind ka Jumal.

Tänapäeval võib enamiku meie ärimeeste lootust kasumit teenida julgelt võrdsustada loosungiga „Ratsa rikkaks!". Huvitaval kombel ei ole võimuerakonnad huvitatud seadusandluse kaudu heade äri- ja kauplemistavade kehtestamisest-juurutamisest. Kui eelmisel sajandil võeti pankroti puhul õnnetul omanikul viimased püksid jalast ja tema edaspidine osalus ärimaastikul oli sellega lõppenud, siis tänapäeval imestad silmad peast, kuidas eile pankroti välja kuulutanud firma omanik täna juba õilmitseb uue ettevõtte eesotsas.

Heaks tavaks Eesti ettevõtlusmaastikul on saamas erinevate petuskeemide väljatöötamine, alltöövõtjatele maksmata jätmine, oma kohustuste ignoreerimine, lõputud kohtuvaidlused jne. Ja kui palju meie riigis üldse on alles Eesti kapitalil püsivaid ettevõtteid? Samuti ei tule ühtegi arvestatavat välismaa firmat Eestisse väga lihtsal põhjusel. Me ei paku neile huvi, sest siin pole ei turgu, ei tööjõudu ega ühendust Venemaaga.  Siia tulevad teisejärgulised välismaa pangad, firmad ja ettevõtted, kes siin teenitud kasumit sugugi mitte marsisammul ega orkestri saatel välja ei vii. Seda tehakse ikka liigse kärata, ära kasutades meie teadvalt hambutut seadusandlust, mille eest meie riigijuhte on nii tunnustatud kui ka premeeritud. Kui tootmistingimused halvenevad, kuulutavad ka välismaalastest omanikud välja pankroti, nagu juhtus Kreenholmis, kus töö kaotab 500 töötajat. Võib-olla aitab see fakt sinisilmsetel lausliberalismi pooldajatel jälle saada nägijaks? Eriti siis, kui ametlik meedia kaotab valvsuse ning teatab meile pankrotiga seoses jälle keskmise palga tõusust ja elatustaseme kasvust.

Ise olen sinisilmne!

Tehes aastaid tagasi valiku Euroliidu kasuks, uskusin tõemeeli, et väikeses riigis on kergem kord majja lüüa ja korruptsiooni kontrollida ning ohjeldada. Minu lemmikargumendiks tollal oli, et suures katlas on võimatu ühes servas rammusamat suppi keeta. Kõik ju mäletasid suurt NSV Liitu (1/6 planeedist) ja kõik me imestasime omal moel, kuidas küll üüratute maavarade olemasoluga kaasneb selline majanduslik suutmatus. Tänaseks olen hakanud oma väidetes kahtlema.

Parempoolsed on olnud võimul ligi 20 aastat, kusjuures rahareformist saadik pole Keskerakonnale kuulunud peaministri portfelli. See, et vaheldumisi istuvad peaministri toolil Laar, Parts või Ansip,  on ju sisuliselt teisejärguline fakt. Sellest ei muutu paremaks ei valitsemise olemus ega ka rahva elujärg. Kes siis on pikka aega võimutäiust nautinud? On see mingi seltskond, sõpruskond, klann või korporatsioon? Kindlasti ei ole meie oludes tegemist pereklanniga, nagu on olnud kombeks kunagistes Kesk-Aasia liiduvabariikides.

Samas meetodid, mida rakendatakse võimu kindlustamiseks, on osalt märkimisväärselt sarnased. Kaldun arvama, et kõige lihtsam oleks praegusi võimulolijaid klassifitseerida kui mingi üliõpilas(?)korporatsiooni liikmeid, keda ühendavad mingi seletamatu kambavaim, vanus ja haridus, milledega kaasneb paras ports vastutamatust ja hirmu. Me hakkasime juba harjuma valimistega ja valitsuste vahetumisega pikaajalise demokraatiakogemusega suuremates riikides,kuid meil need üldtunnustatud ilmingud veel ei toimi.

Väikeses riigis justkui kannustaks võimulolijaid hirm, et järsku jäädki valitsuse vahetumise korral töötuks. Kardetakse ka sellega kaasnevat lauskontrolli ja süüdlaste-patuoinaste otsimist. Ikka sellepärast, et kui 20 aastat  on riigieelarvet (praegu 80--90 miljardit aastas) oma suva järgi, praktiliselt kontrollimatult jagatud, siis kindlasti on varjata ka erinevas suurusjärgus kuritarvitusi. Et eos välistada sellist stsenaariumi, mobiliseeritakse kõik võimalikud ja võimatud ressursid opositsiooni võimuletuleku ärahoidmiseks. Ilma häbenemata muudetakse enne valimisi seadusandlust. Rahvusringhääling külvab vaataja-kuulaja üle valitsuse poolt ette söödetud küsitluste, uuringute, statistiliste näitajate ja arvamussaadetega. Panustatakse nendele, kes pole ennast poliitmaastikul veel positsioneerinud ja kes tublide riigitruude kodanikena enamikus usuvad sinisilmselt, et kõik, mis meediakanalite kaudu nendeni jõuab, ongi absoluutne, moonutamata tõde. Aga kes on neid hoiatanud, et see info ja see ajalugu, mis on ümber kirjutatud võimulolijate poolt, pole alati kõiges tõene?  Kust peaksid nad teadma, et vene ohuga hirmutamine käib sageli omaenda võimuiha juurde? Enamasti pole võimulolijatel endil taasiseseisvumisel mingeid isiklikke teeneid ette näidata.

Kuna lõpetada on alati sobilik positiivsel noodil, siis usume, et kui mitte meie valijate endi tarkus, siis Euroliidu seadusandlus teeb ka meil varsti kohustuslikuks astmelise tulumaksu; loodame, et ratifitseeritakse Sotsiaalharta; ning armastame ikka oma tõelist isamaad.

[esiletõste]  Usume, et kui mitte meie valijate endi tarkus, siis Euroliidu seadusandlus teeb ka meil varsti kohustuslikuks astmelise tulumaksu; loodame, et ratifitseeritakse  Sotsiaalharta; ning armastame ikka oma tõelist isamaad.

KAAREL PÜRG, Jõhvi vallavolikogu esimees

*

Jaga |