Pooldan eurorealistlikku otsust ehk keskel on kindlam

ENN EESMAA,      18. juuni 2003



14. septembri rahvahääletuseni jäävatel nädalatel paisatakse otsustajatele, seega meile kõigile kõikmõeldavatest kanalitest nii optimistlikke, pessimistlikke kui küünilisigi arutlusi euroliitu astumise mõttekusest.
Läinud sajandi esiküünikute hulka kuulunud Adolf Hitleri arvates on üldse mõttetu rääkida riigi suveräänsusest, kui selles on elanikke alla kuue miljoni. Kuigi füüreri puhul tuleb kahtlemata arvestada ta diagnoosist tulenevaga, siis ometi väljendub selles ahastavas otsekohesuses paljude suurte rahvaste natsiooni- ja riigimõõtmise loogika. Seepärast tuleks vähem tegelda sellega, mida me tänases maailmas näha tahaksime ning rohkem keskenduda sellele, mida me näeme. Euroliitu seni veel mitte kuuluvatel pururikastel Shveitsil ja Norral on tõsiseid raskusi, et oma sõltumatust ja iseseisvust Brüsseli surve all säilitada. Pealegi on nende seadusandlus meist juba ammu eurolikum. Nende europelglikkuse peamine põhjus on aga soovimatus Euroopa Liidu vaesemaid riike rohke rahaga paremale elujärjele aidata.
Äsja avaldatud andmetest selgub, et eestlase keskmine töötunnitasu on ligi kümme korda madalam selles kategoorias euroliidu heldeima riigi Taani kolleegi omast. Isegi jõukas Soome jääb ühe krooniga veel alla Euroopa Liidu keskmisele. Ometi on euroliit meidki juba märkimisväärselt aidanud. Rahandusministeeriumi viimastel andmetel oleme viimase kümne aastaga saanud eroliidult Phare, ISPA, SAPARDi ja veel mitmete programmide kaudu abi aukartustäratavad 5,7 miljardit krooni. Ainuüksi liitumiseelset toetust on aga oodata veel tubli miljardi krooni jagu.
Lähemas liitumisjärgses tulevikuski jätkub Eesti helde rahastamine, mis tähendab igal lähiaastal vähemalt kolmekordset vahet sellega, mis me ise Brüsselile maksma hakkame. Siinkohal selgubki shveitslaste ja norralaste europelglikkuse finantspoliitiline põhjus. Selle kandi pealt vaadates ootab meid tõepoolest ees ebavõrdne abielu, kuid õnneks mitte meie kahjuks.

Kindlasti küsib mõnigi, et mis hoiab siis praegusi Euroopa Liidu rikkaid riike selles ühenduses. Asi on selles, et ühel või teisel otsusel ja liikmeksoleku mõttekusel on peale fiskaalse ka muid põhjusi. Seega saavad ka rikkad riigid Saksamaa, Rootsi, Suurbritannia ning teisedki eurokooslusest poliitilist ja majanduslikku kasu, kuigi rahaliselt on see üsna kallis kasu.

Millisesse liitu astume?

Praegu ja küllap veel lähitulevikuski räägitakse palju Euroopa Liidu institutsionaalse reformi kavadest ja Tulevikukonvendi tööst. Nii mõnigi on veendunud, et väikeriikide arvamust ei võta neis küsimustes keegi kuulda. Ja ometi pole see juba täna enam nii. Eesti valitsuse esindaja on alla kirjutanud kuueteistkümne praeguse ja tulevase ELi liikmesriigi ühisavaldusele, mis rõhutab liikmesriikide võrdsust ja euroliidu institutsioonide tasakaalu järgimist ka tulevikus.
Viimati Nizza tippkohtumisel sõnastatud ja meile igati vastuvõetavad põhimõtted tagaks võrdsed võimalused absoluutselt kõigile ELi riikidele sõltumata nende suurusest ja rikkusest. Kas panite tähele, mida ütles Suurbritannia peaminister Tony Blair hiljuti Varssavis? Ta toonitas, et ei poolda Euroopa Liidu tsentraliseerimist ning sellest senikogematust kooslusest ühtse liitriigi moodustamist. Ehk teisisõnu, euroliidu ühe suurema liikmesriigi valitsusjuht on oma varasemat arvamust muutnud ning väikeriigid on ühiselt juba midagi olulist saavutanud.
Euroliidu põhiseaduskavandi viimses versioonis kinnitatakse kõigi liikmesriikide vetoõigust Euroopa Komisjoni ja praegu veel plaanitava ELi välisministri ühiste ettepanekute üle välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes. Seegi on meile põhimõtteliselt vastuvõetav.
Kindlasti jätkuvad Tulevikukonvendis veel mõnda aega ägedad vaidlused maksude üle. Loomulikult püüavad paljud riigid maksusüsteemi ühtlustamise poole, kuid leidub ju neidki, kes ei taha loobuda oma vetoõigusest selles küsimuses. Selles probleemistikus on meil juba pikka aega samalaadsed vaated brittide ja iirlastega, kes samuti lõikavad kasu oma suhteliselt madalatest ettevõtlusmaksudest. Prantslased ja sakslased on aga arvamusel, et seesugune riikidevaheline maksukonkurents häirib Euroopa Liidu siseturgu. Eriliselt kardetakse uute liikmesriikide madalamat maksukoormust, mis võib neisse maadesse meelitada "reeglipäratuid" investeeringuid.
Seega on Eestil juba praegu mõjuvõimsaid liitlasi, mis meie taotlusesoovidele annab lootust. Üksi ja vaese riigina euroliidust välja jäädes ei pööraks meile keegi erilist, et mitte öelda mingit tähelepanu. Eestlased on rahvana läbi sajandite suutnud püsima jääda tänu paindlikkusele ja olukordade realistlikule analüüsile. Tänane maailm on ülimalt keeruline ja kõik riigid on teineteisega kõigekülgselt seotud, meeldib see meile või mitte. Nii peamegi oma otsuse tegema mitte rahvusromantilistele, vaid realistlikele kaalutlustele tuginedes. Samasugusele järeldusele on kandidaatriikidest jõutud ka Malta, Sloveenia, Ungari, Leedu ja Slovakkia rahvahääletusel. Seega kõigis, kus seni hääletatud.
Sellest lähtuvalt toetan minagi Eesti astumist Euroopa Liitu. Integreerumise alternatiiviks pole paraku mitte illusoorne iseseisvus, vaid reaalne isoleeritus. Keskel on alati kindlam.

Eestil on Euroopa Liidus juba praegu mõjuvõimsaid liitlasi. Rahvahääletusel lähtugem realistlikest, mitte rahvusromantilistest kaalutlustest."

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)